Tätte reisikiri: Matvere mõtleb elu üle järele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
28. oktoober. Portugal, Porto linn. Portosse sõitsime sisse eile. Korraks peatusime Portost 20 km eemal ühes külalissadamas, aga seal meile ei meeldinud, nii et saatsime kapten Toonart Rääski maad mööda uurima, kas Portos meie laevale üks paigake leidub. Peagi Toonart helistas ja teatas, et koht on olemas ja sõitku me kohale.
Nagu kahtlustada võis, on koht jumalik – seisame kauni jõe serval otse vanalinna südames, ümbritsetuna välikohvikutest ja kastanipraadijatest. Siin ei olegi sadamat, koht on mõeldud turiste sõidutavatele puulaevadele. Miski minu sees ütleb, et siin ei tohiks seista.
Veedame siin tormi vaibumist oodates neli päeva. Porto on armas linn. Tõmbenumbriks on kuulus portvein, mida hakatigi valmistama just siinkandis, kui Portugal oli muutunud üheks merede valitsejaks nn Kolumbuse ajal. Pikkadel merereisidel võis tavaline vein käest ära minna ja selleks surmati vein alkoholiga, kohaliku brändiga.
Linn on nagu boheemlasest kunstniku kodu: palju värve, palju toredaid vanu asju ja kõik on natuke sassis; just selline linn, kus iga inimene tunneb ennast nagu kodus: soe, sõbralik, hästi lõhnav.
Eile õhtul toimus ka esimene portveini maitsmine. Õhtusöögiks olid kaheksajalad.
Seltsiks kaks noort eesti tüdrukut Liis ja Häli, kes õpivad kohalikes kõrgkoolides ja avastasid meid siit kogemata. Mulle meeldis väga hetk, kui tüdrukud laevale lähenesid. Seisime Marko Matverega kõrvuti, aga Liis hüüdis kõva häälega: «Näe, Jaan Tätte!»
Olin seda hetke oodanud vist kogu oma teadliku elu. Marko tuju läks toredasti ära ja ta istus terve peo vaikselt oma elu üle järele mõteldes. Lisaks liitus meiega perekond Mürk, kes sõidab kaasa kaks nädalat.
Valdav naiste sügismood on Portos miniseelik peaaegu põlvini ulatuvate saabastega. Meeste kohta ma ei tea öelda.
29. oktoober. Kallab laia vihma. Täna sõideti autoga Lissaboni kätte saama uut suurt purje – parasaili. Mina jäin Portosse ringi uitama.
Linn on mägine ja aeg-ajalt tuleb jalgu puhata. Otsisin järjekordset istumisvõimalust. Märkasin ühes väiksemas kohvikus, kuidas kena ettekandja laudu ja toole vihmast kuivatades toredalt ukerdas, ja minu jalad liikusid iseenesest sinnapoole. Juba me naeratasimegi vastastikku, aga ma ei osanud ette näha, et sama kaunitar mulle peagi kirglikult lehvitades järele jookseb.
Jõin rahus oma kohvi, mõtlesin imeliste inimeste ja imelise ilma peale ja meel läks väga rõõmsaks. Saabus uus vihmahoog ja otsustasin oma veekindlas tormirõivastuses edasi liikuda. Olin juba viis minutit kõndinud, kui minu tõmmu kaunitar vihmast liibuvas kleidis, märjad juuksed põsele kleepunud, mulle hingeldades järele jooksis. See oli ilus hetk. Nagu filmi lõpus.
Ilus hetk sinnamaani, kui selgus, et olin lahkunud kohvi eest maksmata. Aga ikkagi oli ilus.
Meenub, kuidas mind ükskord Saaremaal politsei taga ajas, kuna olin jätnud bensiini eest maksmata. Ma ei tee selliseid asju kokkuhoiu pärast, vaid kuidagi lihtsalt läheb nõnda.
5. november. Madeira saar. Pääsesime Portost tormivangist ja purjetasime uhkelt uue parasail-purjega järjest neli ööd ja neli päeva, vist 600 miili kanti. Sõidul hakkas tekkima juba kindel rutiin – vahis olemine kuus tundi ööpäevast, söögitegemine, magamine, merele vahtimine.
Pole parata: iiveldus ei ole mind maha jätnud ja tunnen end veidi nagu Laika kosmoses, et kuidas üle elab. Üldiselt on talutav, kui tead, mida võid endale lubada ja mida mitte.
Suuri seiklusi merel polnud. Oli üks meeldejäävalt kaunis hetk viimasel ööl enne Madeirale jõudmist: läksin oma öisesse vahti ja avastasin, et enam pole vaja kõiki sooje riideid selga ajada, õhukesest särgist piisab. Taevas oli täis suuri tähti; kõik meile tuttavad tähtkujud olid ilusti näha, aga kõik olid kuidagi tagurpidi või kummuli. Igal juhul oli see soe lõunamaa öö, mis meid ootamatult tabas.
Madeirale jõudsime hommikul kell viis. Mõtlesime, et teeme väikese une, aga peagi äratas meid harjumatult palav päike, mis lajatas pähe terve päeva. Tegime laevas jälle suurkoristust ja tervitasime eestlasi, kes meid vaatamas käisid. Eile oli saabunud lennukitäis kaasmaalasi ja pooled neist käisid täna siit läbi. Eks homme tuleb teine pool.
Õhtul käisime söömas kalaroogasid ja tore oli tunda, kuidas tänavatel majaseinad ja müürid jahenevas öös jahtuva saunakerisena kuumast päevast hõõgusid. Madeira on Hiiumaa-suurune saar, kus elab ligi miljon inimest. Homme läheme selle paigaga lähemalt tutvuma.
Nõnda tasapisi purjetades (liigume harrastaja jalgratturi tempos) hakkab maailm üsna väikeseks muutuma. Oleme kodunt sõitnud vast puhast sõiduaega 20 päeva, aga juba oleme jõudnud lõunamaa saarele kesk helesinist ookeani. Väga imelik.