Rahvusooper Estonia hotell annab peavarju staaridele

Boheemlik koridor: perenaise Kaili Uusi selja taha jääb kergelt viltuse põrandaga hotellikoridor – teatri boheemlikku hõngu rikastab see tõik suurepäraselt. Foto: Peeter Langovits

Vähesed teavad, et rahvusooper Estonia hoone viiendal korrusel asub hotell, mis on oma asukoha tõttu ainulaadne kogu maailmas.
 

Kümne numbritoaga – millest kaks on elu- ja magamistoaga sviidid – hotell või külalistemaja, nagu seda teatris kutsutakse, on paigas, kus veel mõne aasta eest asus kila-kola, et mitte öelda rämpsu täis ladu ja kuhu aeg-ajalt eksis tuvisid. Juba mitu aastat saab aga rahvusooperi katusealusesse majutada 19 külalist, ja minihotelli teeb täiesti ainulaadseks tõik, et see asub teatriga samas majas.

Tihti on see külalislavastajaid, -koreograafe, -tantsijaid või -lauljaid triiki täis, praegu aga on seal elanikke, tõelisi oma ala tähti, vähem – Estonia solist Aile Asszonyi, tema Iisraelist pärit lavastajast abikaasa Ran Arthur Braun, Zürichi Balleti solist Maria Seletskaja, Gregory Warren Berliini Deutsche Operist, koreograaf Timothy O’Keefe USAst ja lavastaja Daniel Otevrel Inglismaalt.

Kui keeruline või vastupidi, kerge on loomeinimestel koos eksisteerida, käisimegi kohapeal uurimas. Mõned elanikud olid juhtumisi kodus.

Kikivarvul toateenindus
Üks hotelli kahest perenaisest Kaili Uus ütleb, et külastajate käitumises kehtib tuntud reegel: mida suurem staar, seda tagasihoidlikum, mõistlikum ja väiksemate nõudmistega ta on. «Hästi mõnusad inimesed,» kinnitab Uus. «Tulevad siia, lükkavad hotelliukse enda järel kinni ja siit algab nende maailm. Nad on siin täiesti privaatselt, majast siia keegi tulla ei saa.»

Kuna loomingulised inimesed hindavad omaette olemist ja vaikust, üritavad perenaisedki oma toiminguid hiirvaikselt, nähtamatute haldjatena toimetada. Läheb ju igal hotellikülalisel sõba silmalt erineval ajal ja igaüks elab vastavalt oma sisemisele rütmile.

«Balletikatel hakkab kell 10.30 trenn, nemad käivad all söögitoas varem,» teab Uus. Tuba teenindada üritavad perenaised igatahes siis, kui täpselt teavad, et elanikku kohal ei ole. Uksele prõmmimine ei tule siin majas kõne allagi.

Kui üldiselt valitseb majutusasutuses vaikus ja üksteisel käivad külas ehk vaid konkreetse tükiga seotud hotellielanikud, meenub Uusile siiski üks erand. Nimelt kasutasid mõne aja eest külalistemajas peatunud ukrainlased pikka, kitsast ja oranži tubadevahelist koridori lausa proovi tegemiseks.

«Nad harjutasid «Aidat» ja üritasid lihvida liikumist, lauljad laulsid ja pillimehed mängisid pilli ka,» meenutab Uus muheldes ja lisab, et kunstiinimesed on – üllatus, üllatus! – end reeglina ontlikult ülal pidanud.

Kedagi välja pole visatud ja politseid pole kellelegi kutsutud. Teatrimajas asuva hotelli teeb eriliseks seegi, et seal saab hea tahtmise korral teatrihuvilinegi majutuda ning hind pole soolane.
«Me ikka jälgime ka,» räägib Uus, «eriti kui kedagi peale kultuuriinimeste siia võtame. Aga kaameratest jookseb kõik nagunii turvateenistusse välja.»

Täielik vaikus
On lõunaaeg. Oma köögi- ja dušinurga ning hunnitu vanalinnavaatega toas valmistab Eestist pärit, kuid läinud aasta sügisest Zürichi Balleti solistiks saanud Maria Seletskaja esinemiskostüümi ette. 13. novembril esietendub ju «Luikede järv», mille peaosas ta üles astub.

Estonia hotellis elab Seletskaja juba teist korda – esimest korda oli ta siin tänavu aprillis, kui rahvusvahelisel balletigalal tantsida tuli. «Nüüd olen siin elanud juba peaaegu neli nädalat,» ütleb suurepärast eesti keelt kõnelev Seletskaja, kelle sõnul on näiteks tema Zürichi koduteatril raha piisavalt, et ükskõik millisele külalisesinejale kas või kõige kallim hotellimajutus kinni maksta. See pole aga artistile sugugi parim variant.

«Kui roll on suur ja vaja keskenduda, saab just siin, teatrihotellis end kogu välismaailmast välja lülitada. Siin on täielik vaikus, mitte midagi pole kuulda, isegi trammi mitte. Kuna «Luikede järv» nõuab tohutut keskendumist, siis ausalt öeldes pole mul pikka aega kellegagi sotsiaalset kontaktigi olnud. Lahkun teatrimajast vaid selleks, et toidupoodi minna.

Mõistan, et nii ei saaks kogu elu elada, ei tohikski, aga suure eesmärgi nimel on selline variant suurepärane.» Seletskaja jutu järgi muudab ta end isegi Skype’is «nähtamatuks», et saaks rahus keskenduda. Pealegi kõlab «Luikede järve» muusika kogu aeg peas.

Baleriinile istub eriti see, et aega teatrisse minekuks või sealt tulekuks kulub vaid liftisõidu jagu. «Ärkad, paned end riidesse, sõidad alla ja oledki balletisaalis,» kiidab ta. Pärast linna teises otsas asuvasse hotelli minekut ei viitsikski ilmselt enam proovisaali naasta, siin aga pole probleemi.

Iga kell tagasi
Estonia solist, sopran Aile Asszonyi ja tema iisraellasest abikaasa Ran Arthur Braun, kelle ühine päriskodu asub Põhja-Itaalias Como järve kaldal, jagavad numbrit kahekesi.

«Minu kokkulepe teatriga on, et kui olen Eestis midagi tegemas, elan siin, ja selle aastanumbri sees olen osalenud kolmes lavastuses,» põhjendab Asszonyi. Kui ainuüksi tänavu on ta teatrihotellis veetnud kokku neli kuud, siis nelja aasta jooksul, mil on tulnud Estonia ja muu maailma vahel pendeldada, on lauljanna jõudnud välja vaadata majutusasutuse kõigi kümne numbritoa aknast.


Asszonyi sõnul tunneb ta end juba väikest viisi ooperifantoomina. «Eelistan muidugi neid tube, kus soojad toonid ja aknad avanevad vanalinnale. Õhtud on aga lausa imelised – võrratu, milliseid pilte taevas linna kohale joonistab! Tõeline miljoni dollari vaade!» kiidab ta.

Kuna Asszonyi peab end hingelt koduseks inimeseks – sealt lahkuma sunnib teda vaid kunagi valitud eriala –, on teatrimajutus talle optimaalne. Numbritoas on ju isegi oma kööginurgake! «Suure hotelli impersonaalsus on minu jaoks täiesti tappev,» tunnistab Asszonyi.

Seevastu lauljanna abikaasa lausa jumaldab hotelle – kui saaks, elakski ta vaid seal. «Sest seal saab olla täiesti sõltumatu ja vaba,» ütleb mees. «Mulle meeldib tegelda iseenda ja oma asjadega, kuid mul pole vähimatki soovi koristada ja küürida – seepärast peangi hotellielu luksuseks, sest siin hoolitsevad su eest teised inimesed. Kui tulen tuppa tagasi, on vahepeal sündinud ime – kaos on kadunud! Pealegi on ka abikaasa palju õnnelikum, kui ta kodutöid tegema ei pea.»

Aile Asszonyil tuleb enne koju Itaaliasse naasmist veel nädal hotellis veeta, Ran Arthur Braun on aga tänaseks juba läinud. Siiski vaid selleks, et suvel tagasi tulla, sest siis hakkab ta Eestis lavastama Wagneri ooperit «Parsifal».

Kes on kes?

Maria Seletskaja
Lõpetas Tallinna balletikooli 2002. aastal.
Täiendas end Peterburi Vaganova-nimelises balletiakadeemias ja Tallinna Ülikoolis koreograafia erialal.
Rahvusooper Estonia solist aastail 2003–2005.
Staatsballett Berlini solist aastail 2006–2009.
2009. aasta sügisest Zürichi Balleti solist.
Paljude rahvusvaheliste autasude kõrval pälvinud 2004. aastal Eesti teatri aastaauhinna.

Aile Asszonyi
Lõpetas 2002. aastal Eesti Muusikaakadeemia magistrantuuri laulu erialal.
Jätkas õpinguid Madalmaade ooperistuudios, täiendas end Itaalias Carlo Bergonzi eraakadeemias.
Aastast 2010 rahvusooper Estonia solist.
Pälvinud 2007. aastal Eesti muusikanõukogu interpretatsioonipreemia ja 2009. aastal Eesti teatri aastaauhinna.

Ran Arthur Braun
Lõpetanud 2000. aastal Jeruusalemma muusika- ja tantsuakadeemia klaveri ja klassikalise laulu erialal ja 2002. aastal Haagi kuningliku konservatooriumi vanamuusika osakonna.
Õppis samal ajal Brüsselis La Monnaie teatri ooperistuudios lavastajaks.
Töötanud lavastajana mitmel pool maailmas.
Rahvusooperis Estonia lavastas äsja Puccini «Boheemi», sama lavastab lähiajal Serbia rahvusooperis.