Ehkki võime ennast lohutada teadmisega, et surm on elu loomulik osa, on kohtumine vikatimehega alati ootamatu ja hirmutav.
Sirje Niitra: surma ees oleme kõik abitud
17. november 2010, 08:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Omastele on teadasaamine, et lähedane teda tabanud tõvest enam ei paranegi, sageli isegi raskem kui asjaosalisele endale. Korraga ei oska me enam temaga suhelda – ei tea, kas rääkida haigusest või vältida seda teemat, kas kaasa tunda ja lohutada või hoopis põgeneda.
Psüühilisele koormusele lisandub vajadus lähedase eest hoolitseda. Kas meil on selleks piisavalt teadmisi ja oskusi? Enamasti mitte. Pole isegi teada, kust neid hankida.
Imetlen tuttavat naist, kes põetas oma vana ema kodus ligi kümme aastat. Ta ei saanud sel ajal minna ei teatrisse ega kontserdile, rääkimata sõprade külastamisest. Keegi ei tea, kui palju ta kaastundest ja kannatusest patja nuttis. Aga nüüd, kui emake lahkunud, on naine väga rahul, et ei pidanud teda mõnda hooldekodusse viima.
Teisalt on hea, et meil on olemas haiglate hospiitsiosakonnad, kuhu ööpäevast hooldust ja jälgimist vajav vanainimene viia. Ainult et me ei tohiks teda sinna meedikute hoole alla unustada, ükskõik kui seniilse inimesega tegu. Sest lähedase juuresolek on tähtis lõpuni.