Tätte reisikiri: kapten teeb ootamatu avalduse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
10. november: Tenerife. Sõit Madeiralt siia kestis poolteist ööpäeva. Oli väga ilus sõit: päeval sooja päikese ja öösel kirka tähistaeva all.
Peagi kohtasime läheneval purjekal Vesipruul eesti soost piraate, kapteniks Elmo ja piraadipealikuks Jaak Mosin. Nii et kui Mosin peaks olema tagaotsitav, siis meie leidsime ta üles. Olime sunnitud piraatidele loovutama paar Eesti õlut.
Samal purjekal olid ka Olavi ja Eike, kes tegelevad Tenerifel turismindusega. Järgmisel päeval korraldasid nad meile ägeda autotuuri mööda saart. Mitmelgi korral meenus meie juhtlause – «Ümber imelise ilma» –, eriti kui ronisime ligi 4000 meetri kõrgusele tossavale vulkaanikraatrile, kust avanes lummav vaade ookeanile.
12. november: Gran Canaria, Las Palmas. Saabusime siia eile õhtul viimase valgusega. Oleme n-ö ankru peal, kuna vaba sadamakohta ei õnnestunud leida – algamas on ARK ehk Atlandi ralli, mis stardib Las Palmasest ja on toonud kokku üle ookeani võidu kihutama 250 jahti.
Lasime just ankrut sisse ja vaevalt jõudsime mõelda, et siit meid kohalikud eestlased üles ei leia, kui pimedusest sõitis meie poole kummipaat kahe eesti noormehega pardal. Poisid lootsid, et saavad meiega üle Atlandi. Tore oleks olnud neid aidata, aga tehniliselt ei ole see kahjuks mingil moel võimalik.
Sadamakoha leidmine on üldse üks keeruline ja tüütu asi, kuna enamasti on kõik sadamad purjekaid täis ja meie katamaraan on piisav kolakas, et talle kohta leida. Lisaks on sadamatel üsna suured maksud – keskmine ööpäev 350–400 krooni, aga oleme maksnud ka 1000 krooni. Selle eest saad täita laeva paagid veega, saad kasutada nn kaldaelektrit ja sadama WCd ning heal juhul saad end pesta.
Eile hommikusöögilauas tõusis kapten Toonart Rääsk suure vaevaga püsti ja tegi piduliku avalduse: ta ei söö enam nii palju. Nüüd saan rääkida asjast, millest muidu otsustasime vaikida... kuna nüüd on see möödas.
Sööb, palju jaksab
Toonart on tubli meremees: tunneb purjeasjandust, mootorivärki, navigatsiooni, on väga hea reisiseltsiline. Aga ühest olulisest asjast oli ta valesti aru saanud või oli ta lugenud mingit imelikku raamatut või näinud mingit kummalist filmi («Kohvi ja moosi pealikule»)... Toonart elas teadmisega, et sõna «kapten» tähendab, et peab sööma nii palju, kui jaksad.
Meie laevas valitses 40 päeva olukord, kus pärast toidu lauale kandmist sõi kapten, palju jaksas, ja alles seejärel istus lauda ülejäänud meeskond.
Kapten aga jaksas palju ning meil, ülejäänutel, on olnud valdavaks seisundiks nälg. Nüüd aga, kus Toonart ei suuda enam iseseisvalt voodist väljuda, ennast ise riidesse panna ja kõik need muud asjad, oli ka viimane aeg see avaldus tal teha. Nii et tänasest algab laeval uus elu.
Kanaaridel viibime umbes kümme päeva. Seame laeva ja vaimu valmis üle Atlandi sõiduks. Ühtlasi ootame, et Atlandil vaibuks orkaanide hooaeg.
Esmamulje Las Palmasest on päris hea. Ei teki tunnet, et kõik siin on loodud ainult turistide peibutamiseks. Linn elab oma mõnusat sadamalinna elu.
Varjus on +30 kraadi. Oleme juba natuke päikesest põletada saanud. Minu naine saatis mulle minu palvel taevaatlase, et öised vahisolekud muutuksid põnevamaks.