Õnnetustest taastumiseks vajavad Eestis aastas sajad inimesed taastusravi. Ja kuigi haigekassa maksab taastusravi esmaste päevade eest, sageli sellest ei piisa ja ka patsiendil tuleb oma kukrut tuhandete kroonide võrra kergendada. Mõnikord aga patsiendi paranemine just seepärast takerdubki, et tal ei ole piisavalt raha oma ravi eest maksmiseks.
Taastusravi vajab 18-aastane Valgamaal Tõrvas elav noormees Raido Talivere, kes ootab pikisilmi, millal saab uuesti ise kõndida, nagu veel septembri alguses.
«Panime sõbraga katust, kui ühtäkki hakkas ta libisema ning siis jooksin talle järele. Ma üldse ei mõelnud,» meenutas Talivere õnnetust, mis röövis temalt liikumisvõime. See kõik juhtus 2. septembril.
Noormehed olid Tallinnas tööl ja paigaldasid korrusmajale katust. Hetk enne kukkumist olid nii Talivere kui ka tema sõber just julgestusnööri keha ümbert lahti päästnud.
Nähes, et sõber hakkab viiekorruselise maja katuselt alla kukkuma, jooksis Talivere talle järele. Sõbra päästmiskatse aga ebaõnnestus ja mõlemad kukkusid katuselt alla.
Töökaaslane murdis mõlemad käeluud, roided, samuti oli tal kopsukahjustus ja vaagnaluumõra, kuid Talivere vigastused olid märksa rängemad.
«Kukkusin ülakehaga otse asfaldile. Parem kand ja hüppeliiges olid sodid, samuti vaagna-, rist- ja häbemeluud ning küünarnukk,» loetles noormees kukkumise tagajärgi.
«Arstid olid alguses kahevahel, kas ta operatsioonilt tagasi tuleb, sest ajutursed olid suured,» lisas Talivere ema Merike.
Kui noormees ärkas ega saanud haiglas jalgu liigutada, ei mõistnud ta, mis on juhtunud – ta ei mäletanud midagi. «Nüüd ajapikku tuleb juba meelde,» rääkis Talivere.
Veidi üle kuu pärast õnnetust lasti noormees Põhja-Eesti regionaalhaiglast koju.
«Ma ei saanud ise keeratagi, rääkimata liigutamisest. Ainult vasak käsi ja pea olid korras,» meenutas poiss alguse raskemaid hetki. Siis käis noormehel peast läbi ka mõtteid, et miks ta üldse elama jäi.
«Ratastoolielu pole kellegi elu,» nentis ta ja lisas, et soovib tulevikus ikkagi uuesti jalad alla saada. «Ma ei oleks ealeski arvanud, et keegi peab mind õue süles viima.»
Arstid annavad noormehele lootust, et ta hakkab taas kunagi kõndima. Praegu liigub Talivere ratastoolis ja tunneb ka oma jalgu.
Talivere seljaaju vigastatud pole ja ühe korra on ta juba ennast hetkeks seina najale püsti ajanud. See aga on veel raskendatud, sest tal puudub tasakaal. Paranemine on pikk protsess ja põhirõhk on taastusravil.
Eile läks Talivere esimesele taastusraviseansile Haapsalu neuroloogilisse rehabilitatsioonikeskusesse. Esimene seanss kestab 18 päeva. Kui mitu korda tal seal keskuses veel edaspidi viibida tuleb, selgub aja käigus.
Praeguseks on Taliverede pere kulutanud juba tuhandeid kroone nii ravimitele kui ka transpordile. Ja kuigi esmased 18 päeva taastusravi on noormehele tasuta, tuleb kindlasti sellele juurde maksta, sest neist päevadest talle ei piisa.
«Hammaste ravimine on ka kindlasti kallis,» rääkis ema. Nimelt kukkus Talivere näoga asfaldile, mistõttu ei ole tal enam esihambaid ning ka teised hambad suus vajavad ravi.
Lisaks esimese 18-päevase taastusravi eest ühes poolaastas maksab haigekassa veel 18 päeva eest, kui patsiendi raviarst selleks taotluse esitab. Pärast seda tuleb Talivere perekonnal juba rahakotiraudu avada, et noormees paraneda saaks.
Võimalik on pooles aastas taotleda veel taastusravi kümnepäevast tsüklit, millest aga 20 protsenti tuleks patsiendil endal maksta. See tähendaks perele kümnepäevase seansi eest 1500-kroonist väljaminekut.
Ja kui Talivere peaks vajama kümnepäevast ravi tihemini kui kord poole aasta jooksul, on pere sunnitud kogu ravi ise kinni maksma – 738 krooni päev ja nii kümne päeva eest.
Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse juhataja Priit Eelmäe nentis, et kümnepäevast lisaravi vajavad patsiendid väga sageli ja kahjuks tuleb ette juhtumeid, kus patsiendil ei ole raha taastusravi eest maksta. Nii jääb ravi pooleli või on seda liiga vähe.
«Õnnetustest tingitud taastusravi vajavad aastas aga sajad inimesed. Lisaks on veel insuldihaiged,» ütles Eelmäe.
Taastusravi juhud
• Ambulatoorseid taastusravijuhtusid on käesoleva aasta üheksa kuuga olnud 42 875 ja need maksid ühtekokku rohkem kui 48 miljonit krooni. Statsionaarseid ravijuhtusid on 4663 ja need maksid ühtekokku ligi 50 miljonit krooni.
• Eelmisel aastal oli ambulatoorseid ravijuhtusid 58 617, mis maksid ühtekokku rohkem kui 71 miljonit krooni, ning statsionaarseid ravijuhtusid 6713, mis maksid kokku
72 miljonit krooni.
Allikas: haigekassa
1 küsimus
Kui palju peab patsient ise oma taastusravi eest maksma?
Evelin Koppel
haigekassa avalike suhete osakonna juhataja
Patsiendi raviarst saab lisaks esmastele 18 taastusravipäevale esitada haigekassale taotluse veel 18 taastusravipäevaks, mille eest haigekassa samuti tasub. Kui patsient vajab sellele lisaks statsionaarset ehk haiglaravi, tuleb patsiendil paraku ise maksta.
Kui aga arst näeb ette ambulatoorse ravi, tasub selle eest haigekassa. Tegevusteraapia saamiseks koostab arst patsiendile raviplaani, nii statsionaarne kui ambulatoorne ravi on patsiendile raviplaani raames tasuta. Kui kulukaks võib taastusravi patsiendile minna, ei oska ma paraku öelda, kuna sellekohane statistika haigekassal puudub.
Taastusravivõimalused on Eestis ebapiisavad
Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse juhatuse esimees Priit Eelmäe nentis, et kuigi haigekassa on viimastel aastatel taastusravis rahastust järk-järgult suurendanud, on see siiani siiski veel ebapiisav.
Näiteks krooniliste juhtumite puhul maksab haigekassa vaid kümnepäevase funktsioone toetava statsionaarse taastusravi perioodi eest, millest 20 protsenti on patsiendi omaosalus. Paljudel juhtudel vajavad patsiendid taastusravi ühes aastas aga sagedamini, kuid ravijärjekorrad on pikad ning seetõttu ei pruugi see alati võimalik olla.
«Raha tuleb siis patsiendi taskust,» nentis Eelmäe ning täpsustas, et kui 738-kroonisele voodipäevale tuleb maksta veel lisaks ka näiteks kõneterapeudi, kliinilise psühholoogi või mõne muu lisateenuse eest, lisanduvad ka need voodipäeva arvele.
Keskmiselt on ühe sellise lisateenuse hind 300 krooni. See tähendab patsiendile kümne päeva eest üle 10 000-kroonist väljaminekut.
Kui krooniliste juhtumite puhul on taastusraviperioodid kümnepäevased, siis ägedate juhtumite puhul kestab taastusravi kauem.
Kuue kuu jooksul pärast peaajukahjustust on taastusarsti põhjendatud taotluse alusel võimalus taotleda haigekassalt 18 päevale lisaks veel 18 päeva finantseerimist, mis teeb kokku 36 päeva. Seljaajukahjustuse korral on võimalik taotleda 24 päevale lisaks 24 päeva poolaasta kohta ja seda 18 kuu vältel.
Seega on maksimaalne intensiivse statsionaarse taastusravi päevade arv seljaajukahjustuse korral 18 kuu jooksul pärast traumat 144.
Paljudel juhtudel on aga selja- ja peaajukahjustusega patsientidel haigusseisundist tulenev intensiivse taastusravi vajadus palju suurem. Ei piisa 18 + 18 või 24 + 24 ravipäevast poolaastas – intensiivset taastusravi on vaja mõningatel juhtudel kuni kümme kuud järjest ja sellele järgneb funktsioone toetav statsionaarne taastusravi perioodiliselt terve elu.
«Siin oleme täiesti lapsekingades. Raske on Eestit võrrelda Põhjamaade ja Lääne-Euroopaga, kuid sinnapoole tuleb püüelda,» rääkis Eelmäe taastusravi rahastamisest.
Tema sõnul lisandub aastas umbes 40–60 seljaajukahjustusega patsienti. «Kuigi haigekassa on viimase viie aasta jooksul taastusravis omapoolset rahastust oluliselt suurendanud, pole see endiselt piisav,» ütles rehabilitatsioonikeskuse juht.
Lisaks neuroloogilise kahjustusega patsientidele on väga nukras seisus patsiendid, kellele on paigaldatud uus liiges – näiteks puusa- või põlveliiges.
«Nemad vajaksid kõik taastusravi, mitte küll statsionaarset, aga esmatasandi oma,» rääkis Eelmäe.
Paar aastat tagasi viis riigikontroll läbi auditi, kus oli kirjas, et endoproteesimise järel saab taastusravi vaid 20 protsenti patsientidest. «See on aga selgelt ebapiisav, kõigile oleks seda vaja,» nentis ta.
Näiteid taastusravi annetuste vajajatest
• Eesti Televisiooni heategevusprogramm «Jõulutunnel» kogus 2008. aastal raha Haapsalu taastusravikeskuse kliinilise kõnni- ja liikumisanalüüsi labori rajamiseks. Ainuüksi ruumide kohandamine uue labori tarvis neelas üle miljoni krooni, liikumisanalüüsi süsteem, kus inimese liikumine ajas ja ruumis salvestatakse infrapunakaameratega, maksis paar miljonit. Taastusravikeskuse pooltel patsientidel on laborist abi.
• 2009. aasta juulis läksid neli noort, nende hulgas ka tõrvalane Henri Telk, Läti piiri ääres asuvasse Lasa järve ujuma. Vette hüpates murdis Telk viienda kaelalüli ning see põhjustas seljaaju vigastuse. «Ma näen iga päev unes, et kõnnin,» ütles noormees, olles valmis tegema enda poolt kõik, et taas jalule saada. Mitmenädalase taastusravi tulemusena suutis Telk kaks kuud hiljem istuda. Noormehel oli vaja siis taastusravi eest tasuda 1200 krooni päevas, kuna haigekassa maksab kinni vaid osa päevi. Seepärast palusid Telk ja tema lähedased abi kõigilt inimestelt, nende sõnul oli toeks iga annetajale sobiv summa.
• 2009. aasta augusti alguses sõitis Siim Mõistus paari sõbraga Saaremaale, et seal mõnusalt aega veeta. Kõik oli ilus kuni 9. augusti hommikuni. Siim hüppas siis pea ees vette kohas, kus oli tegelikult enne just ujunud. «Vesi oli justkui kontrollitud ja sügavust ka piisavalt, kuid ikka juhtus seal olema mingi mätas,» kirjutas mees oma kodulehel. Tulemuseks oli seitsmenda kaelalüli murd ja tugev seljaaju kahjustus. Mõistuse heaks on loodud mittetulundusühing Siimu Heaks, mille eesmärk on aidata tal juhtunud õnnetusest taastuda. MTÜ ja kodulehe peamine funktsioon on raha kogumine mehe ravikulude katteks.
• 2009. aasta augusti lõpus hüppas Nõmme Kalju ja endine Eesti jalgpallikoondise ründaja Ingemar Teever basseini ning vigastas rängalt selgroogu ja kaela. Talle tehtud operatsioon õnnestus, kuid täielikuks paranemiseks oli vaja läbida taastusravi. Selleks puhuks pani klubi oma kodumängudele välja annetuskasti, kuhu oli kõigil võimalik teha annetus. Jalgpalliklubi tänas panuse eest ka UNICEFi. Selle aasta alguseks oli Teever õnnetusest toibunud.