Tätte reisikiri: ootuspinge ookeani ees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
28. november. Cape Verde, Sao Vicente saar, Mindelo sadamalinn. Hommikul kell kaheksa sooja 26 kraadi. Tuulevaikus. Sõitsime siia Kanaaridelt seitse päeva, umbes 1000 miili.
Ees ootab Atlandi ületus, umbes 2000 miili. Ülesõidu aeg on ettearvamatu, sest tuuli kas pole või on need ebasoodsad. See on üldiselt erandlik nähtus, kuna just praegune aeg on alati olnud purjetajatele Atlandi ületamise pidu: orkaanid on lõppenud, soodsad passaattuuled suuri üllatusi ei paku ja libistavad su mõnusalt Kariibidele.
Nüüd on aga kõik sassis. ARK ehk Atlandi ralli seisab oma 250 jahiga meie lähedal keset lagedat vett paigal ja on juba nädala ajagraafikust maas. Eks näis, kuis meil läheb. Plaanime siit lahkuda ülehomme.
Seni on aega rahulikult tutvuda Cape Verdega või nagu ütlevad kohalikud kreoolid – gabuverdega. Kõige suuremat huvi pakubki kohalik rahvas, kes on mustade ja hispaanlaste-portugallaste segu. See paistab välja nii nende välimuses, ellusuhtumises kui keeles.
Elu kulgebki seguna musta rahva elunautimusest ja heas mõttes lodevusest, teiselt poolt on tunda pisut euroopalikku korda ja puhtust.
Linn on tore ja värviküllane, tänavatel liiguvad inimesed, kelle peas veereb mingi lauluke, kuna sammudes on tajuda tantsuelemente. Võiks arvata, et elatakse suhteliselt vaeselt, aga linn ja saar on täis uhkemaid autosid kui Eestis ning isegi tavaline kalurihütt on päris korralik ja moodne ehitis.
Pannkook jääb üle
Cape Verde on asukoha poolest vajalik punkt meresõitjatele. Läbi aegade on siin käidud varusid täiendamas ehk provianti kogumas. Meilgi seisab sama töö ees, aga eelluure kohalikesse poodidesse näitab, et see saab olema keeruline ettevõtmine.
Toitu on vähe, toit on kallis ja tihti ei saa aru, mis on purkidele ja karpidele kirjutatud. Kohalikku põllumajandust peaaegu ei eksisteeri ning seega meile vajalikku värsket ja rohelist kraami sama hästi kui ei leidu.
Täna on pühapäev. Tegime ära traditsioonilised pannkoogid ja uskumatul kombel jäi üks kook üle. Tavaliselt lõpeb meie pannkoogisöömine seitsme paari näljaste ja aplate silmadega. Ju on süüdi palavus. Öösel magades voolas higi mööda keha nagu saunas.
Pärast hommikusööki läksime kirikusse kauneid kirikulaule kuulama ja seejärel sattusime vaatama valju trummipõrina saatel kohalikku tantsuetendust, kust kindlasti tahaks ühe tantsu ükskord tuua Eestisse tantsupeole, et eestlaste iivet tõsta. Sammud jäid mulle hästi meelde ja tants sai ka üles filmitud.
Eile saatsime vahetusmees Veigo hankima saarelt lisakanistreid, et kui satume ookeanil tuulevaikusesse, saaksime masina jõul veidi edasi. Imekombel Veigo saabuski vajaliku kraamiga, kuigi see on siinkandis suurim defitsiit, sest sama mure on veel sadadel jahtidel.
Meie laeva kütusepaak on 600 liitrit ja sellest jätkuks kuueks päevaks, kui liigume ainult mootoriga. Ülesõit kestab aga kaks-kolm nädalat. Nii et tuuli on igal juhul vaja.
Kõik vahetusmehed on olnud väga tublid. Kahjuks ei tundnud keegi erilist kohmetust meiega liitudes. Riho on selline isasem mees ja sobib hästi Markoga [Matvere]; Ats on selline muusikahuviline ja sobib hästi Markoga; Veigo on otsekohene, kompleksideta ja suure jutuga ja sobib seega rohkem Markoga.
Tavaliselt, kui seisame sadamas, käime väljas söömas, aga täna vaatavad kõik pilgud salamisi Raul Normaku poole, et kas on mingeid söögitegemisplaane. Kuna toitu on siin saarel vähe, pole toitumisest saanud euroopalik aseaine elu mõtte otsinguile ja söök on rohkem selleks, et elus püsida. Rõõmud tulevad inimestesse kuskilt mujalt.
Vaikiv kapten
Cape Verde on vulkaanilise tekkega, vihma sajab imeharva ja huumuskihti pole saarele tekkinud. Aina kivid, vulkaaniline kruus ja liiv. On ka mõned valge liivaga rannaribad.
Kohtasime siin ka eesti rännumehi Martineid, kes olid saanud ühe prantslaste laeva peale, kui meie neid peale ei võtnud.
Suur löök oli meile see, et prantslased olid terve tee püüdnud suuri ja veel suuremaid kalu, samas kui meie piirdusime vaid kolme väikese kuldmakrelliga. Kapten Toonart Rääsk ei ole pärast seda uudist kaks päeva sõnagi rääkinud ja vahib aina kaugele merele.
Ülehomme algab meie kõigi esimene Atlandi ookeani ületus. Keegi ei tea, mis ees ootab. Eks siis kunagi annan teada.