Tätte reisikiri: õnnis jõulurahu Kariibidel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte tunneb ümberilmareisil rõõmu, kui seltskond kummipaadiga linna läheb ja tema maha jätab.
Jaan Tätte tunneb ümberilmareisil rõõmu, kui seltskond kummipaadiga linna läheb ja tema maha jätab.
17. detsember. St. Lucia saar Kariibi meres. Käes on üpris õnnis hetk, nii palju õnnis, kui see kodust nii kaugel üldse võimalik on. Pean selle hetke kirjeldamiseks minema paar päeva ajas tagasi.
Niisiis jõudsime pärast Atlandi ületamist Barbadose saarele. Pärast pikka merereisi ootasime maad väga, aga kui siis lõpuks kohale jõudsime, haaras kõiki suur ärevus ja ütleksin isegi, et närvilisus.
Kiiresti oli vaja leida internet, postkontor, hambaarst, toidupoed ja mida kõike veel, ning see ei olnud üldse lihtne. Kaotasime rahmeldamisega kaks vendrit (pehme muna, mis kaitseb laevakeret sadamakai eest).
Rahu, millega ookeanil nii harjunud olime, ei saabunud isegi kahel õhtul laevas, ja usun, et igaüks meist oleks tahtnud tagasi merele, kus kõik oli nii lihtne, selge ja rahulik. Korraks isegi mõistsin vange, kes pärast vanglast vabanemist tahavad ruttu sinna tagasi, et pääseda maailma hulluse eest. Seejärel ootas meid ees 90 meremiili ja üks päev sõitu siia, St. Luciale.
Oleme ankrus väikese 9000 elanikuga küla lähedal. Erinevalt paljudest selliste saarte suurematest linnadest, kus tõmbenumbriks on maksuvaba kaup ja kuhu tuuakse hiigelsuurtel kruiisilaevadel inimesi ostlema, on siin külakeses tõeline mõnus ja turvaliselt sõbralik mustade elupaik, kus peaaegu kõik inimesed sind tänaval kõnetavad ja püüavad märku anda, et nad on sinu sõbrad ega püüa sulle midagi müüa.
Eile õhtul tähistasime ühes kohalikus baaris kesk kärarikast rõõmsat neegrimelu meie vahetusmeeste Atsi ja Veigo lahkumist. Olid toredad mehed.
Pime lõunamaa öö
Nüüd siis sellest ilusast hetkest. Olen üksinda laevas. Äsja saabusid meile uued vahetusmadrused, europarlamendi liige Ivari Padar Kristeliga ja ettevõtja Andrus Uudmäe. Kõik läksid kummipaadiga linna. Palusin võimalust laevale vahti jääda.
Meie laev seisab kõrgest kaljuseinast 50 meetri kaugusel. Käes on juba pime lõunamaa öö, mida aeg-ajalt valgustab pilvede vahelt vilksatav kuu. Kaljusein minu kõrval on täis põõsastikke, kust kostab tuhandete tsikaadide ja mingite troopiliste lindude kisakoor, millele annab kindla rütmi vastu kaljut pahisev raske ookeanilaine, mis paneb ka meie laevukese uinutavalt kõikuma.
Päeval käisime mõnetunnise tiiru autoga mööda saart. Saime ühe tossava ja mulksuva vulkaanikraatri juures kehale ja nahale süvapuhastuse väävlilõhnalises kuumas mudabasseinis ning pärast seda võimsa massaaži jaheda kose all seistes. Seejärel tulime laeva tagasi ja veetsime pikki tunde ümber laeva snorgeldades (maski ja hingamistoruga ujudes).
Selgus, et otse meie all on kaunid värvilised korallid ja jõuluehetena värvikirevad kalad, üldse mitte palju viletsam pilt kui Punases meres. Vesi on hele-helesinine, ringiratast kõrged mäed, mille tippudesse on kinni jäänud pilvemürakad. Siis vedasime lauda kummipaadi järel (umbes sama, mis veesuusatamine). Ja nüüd on siis minul käes õnnis rahu üksinda laevas olles.
Ärge helistage!
Kui andsin täna Veigole ja Atsile lahkumiseks kätt, käis hingest läbi valus jõnks. Homme on nad juba lumises Eestis. Ma pole kunagi jõulude ja aastavahetuse ajal perest eemal olnud. Kurb tunne tuli hinge. Mõtlesin kõigi oma kallite inimeste peale, keda siit ka kõiki tervitan.
Minu kirjutised jõuavad teieni küll suure ajanihkega, aga igaks juhuks soovin ikkagi kõigile väga palju head – ja seda ka sulle, hea lugeja. Olgu minu tänane kirjapandu ühine postkaart minu perele, emale, sugulastele, Vilsandi inimestele ja kõigile sõpradele-tuttavatele (postkaardi tegelik saatmine on tänapäeval siinkandis päris suur ettevõtmine).
Ühtlasi ütlen kõigile, kes on harjunud mulle saatma telefoniga uusaastatervitusi, et ärge seekord raha raisake, ma ei kasuta siin reisil oma tavapärast telefoninumbrit.
Nüüd võtan kätte kitarri ja tinistan koos tsikaadidega nõnda kaua, kui pidulised linnast tagasi jõuavad. Üksinda. Teile mõeldes.
Varjus +36, merevesi +30 kraadi.