Tätte reisikiri: tore on maabuda räämas saartel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte teatab ümberilmareisilt, et kirevas aastalõpusündmuste jadas jäi ta ootamatult ilma 200 dollarist.
3. jaanuar. Kariibi meri, Väikesed Antillid, Neitsisaarte saarestik, Tortola saar.
Veel võib soovida kõigile head uut aastat ja palju ilusaid hetki sellesse aastasse; sest just ilusad hetked on need, millest lõppkokkuvõttes saab koosnema meie elu, kui sellele ükskord tagasi vaatame; ja alati ei pea neid hetki ootama jääma, vaid natuke tasub seda asja ise tagant surkida.
Vahepeal on meie elus nõnda palju toimunud, et ei teagi, mida siin sellest sündmuste ja eri paikade tohuvabohust välja tuua. Kariibi meri on tihedalt täis «saartepuru» ja oleme peatunud neist juba väga paljudel. Ma ei hakka teie peakesi väsitama saarte nimedega ja pealiskaudse ülevaatega.
Looduse poolest on nad kõik suhteliselt sarnased: saare keskel üks või kaks kõrgemat kunagist vulkaanikraatrit, nende laugetel jalamitel laiub vihmamets vaheldumisi banaani- ja suhkruroopõldudega – ning kuhu vähegi annab, sinna on inimene pununud oma pesa.
Oleme saanud iga päev mõnusa sahmaka sooja vihma ja see seletab, miks loodus on siin nii lopsakas ja miks 500 aastat tagasi, kui eurooplane oli need paigad enesele avastanud, algas siin orjatööjõu ja inimliku ahnuse toel suur põllumajanduslik tootmine.
Nüüdseks on orjadest saanud kohalik mustanahaline elanikkond, kes sõltuvalt kunagisest keerulisest poliitikast räägib kas inglise, prantsuse, hispaania keelt või nende kõikide segu.
Kestev orjandus
Kui looduslikult on saared sarnased, siis inimkultuuri poolest seda öelda ei saa. Kaks saart, mis paiknevad teineteisest samal kaugusel kui Saaremaa ja Hiiumaa, võivad olla täiesti erinevad: üks puhas ja jõukas, teine räämas ja vaene. Meie kogemused on näidanud, et toredam ja huvitavam on maabuda just neil räämas saartel.
Lausa kahju on mustanahalistest, kes elavad praegu Prantsusmaale kuuluvatel saartel nagu näiteks Martiniqua. Meie silmis pole neile orjandus veel lõppenud, kõik töötavad ja kogu saar on nagu üks suur põllumaa. Kohalikel on küll kenad majad ja toredad autod, aga laulu ei kosta nende suust ja silmades pole rõõmsat helki, nagu see on tavaline iseseisvunud vaesematel naabersaartel.
Kui rääkida saarte erinevatest kultuuridest, siis on just sellel reisil saanud hästi selgeks, et kultuur pole ilmtingimata peidus teatrite hämarate seinte vahel, vaid kultuur on igas inimese sõnas, pilgus ja käitumises. Vaid üks kohtumine ebakultuurse ehk paha ja rumala inimesega võib rikkuda pildi kogu riigist.
Saabub Mart Laar
Jõulud olid meil üle ootuste toredad. Ehtisime palmioksast jõulupuu, Raul Normak tegi kõiki meie traditsioonilisi jõulusööke, käis jõuluvana. Laulsime läbi laulikutäie laule, toimus mustlasmaadlus ja sõrmkooguvedu ning kõige lõpuks sõitsime kummipaadiga kohalikku kirikusse, kus kuulasime imekauneid jõululaule. Vahetusmeesteks olid siis Riho, Andrus ja Ivari Padar oma Kristeliga.
Padariga sobisime kenasti, oli üle ootuste mõnus mees ja arutasime Eesti asja. Lisaks oli Ivaril kaasas Võrumaalt Uma Maitse sinki-sõira-pekki ja miskit väga maitsvat pruuni vedelikku.
Järgmised vahetusmehed saabusid enne aastavahetust.
Nendeks olid minu vana sõber ja matkakaaslane Tiit Pruuli oma Marise ning meie reisi noorima madruse, kaheaastase Joonataniga, kes on väga tublisti vastu pidanud; samuti vana semu Mart Laar oma Katiga. Nendega koos võtsime vastu uue aasta.
Valisime peopaika hoolega. Lõpuks leidsime imekauni lahesopi Antigua saarel. Sõitsime Nordeaga kaldale nii lähedale, et ulatuksime oma nähtamatu iminapa torgata väikese hotellikese netivõrku ja saime nõnda kodustega skaipida ja üle pika aja kirju lugeda. Vaatasime ka väikese hilinemisega «Tujurikkujat» ning saime kõhukrampideni naerda. Eks tõde on ikka see, mis naerma ajab.
Meie pidu algas juba kell 17, samal ajal kui teie oma kodudes saluuti lasite. Jõime ühe vahuveini ja mõtlesime kõigi kallite peale, kellega me ühel ajal õues ühise taeva all viibisime. Seejärel oli Laaril ette valmistatud rahavahetuspunkt, kus mina esimesena sattusin oma ainsat kallist sajakroonist vahetama kahe euro vastu. Väga kahju oli. See raha oli mulle väga armas.
Mäletan, kuidas vahetasin oma esimesed kroonid nüüdses Salme kultuurikeskuses, hiilisin seejärel vaikselt ühe pargipingi peale, uurisin neid ilusaid rahatähti põhjalikult ning sain aru, et meil on nüüd tõesti oma riik.
Kohaliku aja järgi uueks aastaks olime juba päris väsinud, aga meid äratas haigutustest ilutulestik, mille lasi vastu taevast seesama väike hotell. Tulestik lõhkes otse meie pea kohal ja oleks au teinud isegi Tallinnale. Sellest meeleülendusest saime jõudu ja laulsime jälle hommikuni.
Kaks haldjat
1. jaanuaril sattusime St. Kittsi saarele, kus meid tabas ootamatu karneval, mille nimi oli Ekstreemne Bakhanaal. Vaatasime, pildistasime filmisime seda, suud ammuli. Seda kõike oli korraga liiga palju. Jätsin sinna 200 dollarit; mitte et tahtsin jätta, aga kellegi osavad näpud tegid seda minu eest. Pole hullu – umbes sama palju oleksin olnud nõus selle vaatemängu eest ka maksma.
Mart Laari kasutan ajaviiteks raamatu eest, kui ei viitsi ise lugeda. See on lihtne – ütled teema, mis sind huvitab, ja saad põhjaliku vastuse. Olen saanud kõvasti teadmisi juurde. Lisaks on Mart ootamatult tubli kunstnik.
Ta maalis Marko Matvere ja minu kajuti uksele ilusa sildi «Siin elab haldjarahvas», sest jäime Markoga ühel hommikul Mardile vahele: Laar oli läinud varahommikul kaldapealsesse padrikusse mingit kaevikut otsima, kui kohtas meid Markoga lopsakatelt puulehtedelt kastepiisku korjamas ja neid siis söömas-joomas (see on haldja ainus söök) ning pärast puulatvade kohal rõõmsalt naerdes ja kilgates lendlemas.