Tätte reisikiri: naised löövad korra majja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte kurdab ümberilmareisilt, et ei jõua Marko Matvere tegemiste peale enam nii palju plaksutada, nagu paslik oleks.
12. jaanuar, Kariibi meri, Dominikaani Vabariik Haiti saarel.
Kariibi mere saared paiknevad küllalt lähestikku, nii et keskmiselt kulub sõiduks saarelt saarele üks päev. Tore on alustada teekonda, kui kõrge ja mägine sihtpunkt juba paistab.
Lisaks jäävad aeg-ajalt teele kaunid väikesed kaljumoodustised, mis vaheldust ja silmailu pakuvad. Ilupiltidelt tuttavad vaated, kuidas vahune laine põrkab vastu kaljuseina, on meile juba argipäev, ja enam ei näe, et keegi väga õhinal seda vaatepilti pildistama kipuks. Mul on veidi kahju Marko Matverest, kelle fotokas merevett sai ja on nüüd otsaga Eestis remondis.
Marko võttis pildistamist väga tõsiselt. Mina pildistan ehk rohkemgi, aga Marko on nagu fotokunstnik, jaurab statiivide ja kaugpäästikutega jne. Tegelikult on nii, et ükskõik, mida Marko ka ei tee, tuleb sellest välja kunst.
See on suure kunstniku tunnus. Ei jõua kahjuks nõnda palju tema tegemiste peale plaksutada, kui see vajalik oleks. Siis ta plaksutab ise ja ise kummardab endale. Aga pildid tulevad tal ilusad ja loodan, et sellest kunagi ka üks vääriline fotoraamat üllitub.
Kaks erinevat maailma
Vahetusmeestest on praegu pardal Maret Allik, Merike Villard ja Andres Vinni. Viimased kaks just saabusid ja nende kohta ei oska veel miskit kosta. Maret on olnud väga tubli ja koos Mart Laari naise Katrini ja Pruuli Tiidu Marisega löönud sassi meie nõudepesemisgraafiku, nii et meie põhimeeskond on sellest tüütust tööst mõneks ajaks kõrvale jäänud.
Muidu on Maret selline naine, kes räägib, kui sügavale ta sukeldub ja kui kõrgele ronib ja kui kaugele mingite laudadega hüppab. Nii et sellist toredat naistejuttu ta ajada ei viitsi, vahel naerab käriseva häälega. Noh, aga silmailuks ikkagi.
Ja tee, mis tahad – oleme meestega püüdnud laevas korda hoida ja peseme oma ruume päris hoolikalt, aga kolme naise kohalolekuga muutus pilt märgatavalt klaarimaks, rääkimata meie sõnavarast ja jututeemadest.
Olen kaks päeva Pruulidega Dominikaanis ringi hulkunud. Siin on kaks täiesti erinevat maailma. Üks hiiglaslik territoorium on turistide päralt. Seda valvatakse müüride ja relvameestega ja kinnisvarahaid on püüdnud nende müüride taha luua maapealse paradiisi (ühe hotelliketi rajamisega osteti rannast välja 400 kaluriperet).
Aga müüride taga on ka päris elu täis linnulaulu, armsaid väikesi hütikesi, lehmakarju ja kukkede kiremist.
Kukevõitlus on saarel väga populaarne ja tõesti on näha, et kukki-kanu on majaõuedes ja tänavatel rohkem kui kuskil mujal. Lisaks jäi maapiirkondades silma suur hobuste hulk. Neid kasutatakse nii suhkruroo koristusel kui nõndasama igapäevasõitudeks. Kohati oli päris Metsiku Lääne tunne.
Vaesed vastu merd
Aga kindlasti soovitan kõigile, kes satuvad siia puhkama, et murdke läbi turvatõkete ja vaadake kohalikke külasid. Ei maksa karta musta värvi inimesi – nad on märksa sõbralikumad, kui oleme harjunud mõtlema.
Majad on neil tõesti pisikesed ja jätavad armsate mängumajade mulje. Tänu ilmastikule ei ole perede elu sulgunud majadesse nagu meil, vaid süüa tehakse maja taga õues, päeval istutakse maja ees puu all varjus ja tihti isegi ei magata majades, vaid väikeste katuste all maja kõrval.
Olen paaris kodus sees vaatamas käinud ja meie mõistes ei ole seal peale mõne koleda iluasja ja presidendi pildi suurt midagi.
Üks tähelepanuväärne erinevus Eestiga on siin saartel hästi vahva – vaesed inimesed on surutud oma elamistega hästi vastu merd, nii et laine võib lüüa lausa vastu kuuriseina, ja rikkad on teinud oma lossikesed merest võimalikult kaugele mägede jalamile.
Alguses mõtlesin, et miks nii, aga siis sain aru, et üleval on mõni kraad jahedam ja mõnusam kliima, pole lakkamatut lainete mühisemist ja tõenäosus, et orkaan su maja ära ei pühi, on märksa suurem.
Nüüd pean parandama oma kunagi kirjutatud lause, et linn ei ole ealeski ilus. Olen siin näinud just selliseid linnu, milliseid võiks värvipliiatsitega joonistada üks laps, kui talt paluda, et joonista üks ilus linn. Kirjutan jälle, kui oleme ära käinud Kuubal ja Jamaical, millel on ühised tähed, nagu ütleb laulusalm.