Suitsetamisest loobumisest pikemat lugu tehes üllatas statistika, mille järgi on lootust sellest pahest nõustaja ja nikotiiniasendajate abiga vabaneda vaid igal viiendal.
Sirje Niitra: suitsetamine – kas harjumus või sõltuvus?
23. jaanuar 2011, 10:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub vähevõitu. Seda enam, et need, kes nõustaja juurde lähevad, on ju iseenda sees loobumise otsuse juba teinud. Miks see ikkagi nii raske on? Kaldun arvama, et seetõttu, kuna tegu on harjumusega.
Kui ikka aastaid harjutud töös pause tegema, selleks et koos kolleegidega sigaret läita ja sinna juurde mõnusat juttu puhuda, on raske sellest loobuda. See on ju palju lõbusam kui näiteks pidev arvuti taga istumine.
Ometi tean inimesi, kes on suitsetamise päevapealt maha jätnud ilma igasuguse kõrvalise abita. Üks mu tuttav tegi seda sellepärast, et hommikul tõustes oli vastik maitse suus, teisel hakkas rahast kahju ja kolmandal andis tervis märku.
Samas maadleb üks mu lähisugulane selle pahega aastaid ja on korduvalt, kuid edutult loobuda üritanud. Ei aita siin arsti ähvardused ega laste palved, sest harjumusest on pikkamööda sõltuvus saanud.
USA teadlased avastasid nn suitsetamisgeeni, mis tähendab, et soodumus suitsetama hakata võib olla pärilik. Mis ei tähenda, et seda maha jätta ei saaks. Peab olema ainult kindel soov ja tugev tahtmine. Need, kel see õnnestunud, on igal juhul kõik rahul.