Loe, mida lasevad eestlased vetsupotist alla (1)
11. oktoober 2016, 10:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Vee-ettevõtete Liidu (EVEL) hinnangul ei ole Eesti inimesed teadlikud või lihtsalt ei hooli sellest, et paljusid esemeid ja aineid ei tohiks tualetist alla lasta.
Kõige sagedamini tekivad ummistused köögipaberi, hügieenisidemete, WC-paberi rullide ja toidujäätmete potti viskamisest, kuid on ka palju ekstreemsemaid näited. EVEL tuletab meelde, et WC-pott ei ole prügikast, toru ummistus on reeglina ebameeldiv ning selle likvideerimine kulukas.
«Siin kehtivad elementaarsed füüsikaseadused – kõik mis jääb vee pinnale hõljuma ja vees ise ära ei lagune, ei ole mõeldud tualetist alla laskmiseks,» sõnas EVELi tegevdirektor Vahur Tarkmees.
«Võite kodus ise läbi viia lihtsa testi. Pange külma veega täidetud kaussi tükike WC-paberit ja kõrvale tükk käte kuivatuseks mõeldud köögipaberit ning kohe on näha, et üks neist jääb pinnale, teine aga laguneb ja vajub põhja. Sama juhtub ka torustikus. Halvasti lagunevad hõljuvad ained jäävad torustikku kinni ja hakkavad enda ümber prahti korjama. Tulemus võib olla vägagi ebamugav.»
EVELi liikmed kogusid kokku kõige ekstreemsemad näited, milliseid esemeid on aegade jooksul torustikust või veepuhastist leitud. Ja selliseid näiteid ei tule vee-ettevõtjate sõnul ette sugugi harva. Leitud on: supikulpe, sukkpükse, aluspesu, mänguasju sh 30cm mängulaev, klaasikilde, kondoome, kilekotte, terveid kalu, konservikarpe, mõõdulint, valehambad jpm.
«Osa inimesi on harjunud tualetist alla laskma toidujäätmeid, mida kindlasti ei tohiks teha,» märkis Vahur Tarkmees. «Ilmselt on toitu tualetti visata lihtsam kui prügikasti välja viia, mis on sageli suurte probleemide allikaks. Alla lastakse kõike alustades kartulikoortest kuni tervete keedetud ja tooreste kartuliteni välja. Suureks probleemiks on ka toidujäätmetest tulenev rasv, mis torustiku külmas vees hangub, hakkab seejärel enda ümber paberit koguma ning ongi ummistus käes.»
Kanalisatsiooni ei tohiks visata ka ravimeid ega muid ohtlikke kemikaale, mis küll lahustuvad ega ei tekita ummistusi, kuid reostavad keskkonda ja vee-elustikku.
Kanalisatsioonitorude ummistumine tekitab lisatööd ja kulusid nii elukoha omanikule, ühistule kui vee-ettevõtjale. Toru ummistuse korral ei lähe vesi tualetipotist enam alla, pott võib hakata üle ajama ja probleemi likvideerimiseks tuleb tellida survepesu teenus. Halvemal juhul võib torustik hakata liitekohtadest vett välja pressima ja kui see juhtub näiteks suures kortermajas, on kahjustuste parandamine veelgi kulukam ja aeganõudvam.
Probleeme tekib ka pumplates, kus mittesobivad esemed ummistavad pumba tööratta või kerivad ümber võlli ja lõhuvad sellega seadmed. Kaudses mõttes maksab ka selle kulu lõpuks kinni tarbija.
EVEL on liitunud oktoobri algusest käivitunud rahvusvahelise kampaaniaga, mille eesmärgiks on tõsta inimeste teadlikkust ja nõuda arusaadavamat märgistust pakenditele, mille sisu jõudmine tualetipotti võiks olla tõenäoline – näiteks pabermaterjalid, WC-paberi rullid, poti külge kinnitatavad desovahendid ja nende plastist ümbrised jpm.
Ühelegi tootele ei tohiks märkida «kanalisatsioonist veega alla laskmine lubatud» enne, kui see on vee- ja reoveekäitlejate poolt heaks kiidetud. Eelistatult võiks selline standard olla välja töötatud Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) egiidi all.