Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Postimees katsetab: minu lahing leedikutega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Silvalure püünis meelitas nädalaga liimile paarkümmend leedikut. | FOTO: Tairo Lutter

Kindlasti on paljud kokku puutunud olukorraga, kus pannkooki tegema hakates leitakse jahu seest väikesed pruunikad tiibadega putukad, kes on omale kuivainepakki heegelketti meenutavad piklikud pusad pununud. Hetk hiljem võib avastada, et ka kamapakile on keegi augud sisse närinud ning küpsistest on alles vaid peenike puru.

Ilmselt on sisse kolinud leedikud. Mind tabas see üllatus kuu aega tagasi. Loomasõbraliku inimesena otsustasin algul kasutada looduslikke vahendeid. Need tiivulised, keda köögis ringi lendamas nägin, lõin lihtsalt maha. Sel viisil surres jätavad nad endast maha kollaka pleki, nii et tasub hoolega vaadata, millisel pinnal seda teha. Kõik kuivained tõstsin kiirelt prügikasti ning pesin kapid korralikult äädikaga puhtaks, nagu internetis soovitati.

Mõnda aega oli tõesti rahulikum. Mõne nädala pärast hakkas aga leedikuid vaikselt juure tekkima. Ilmselt oli uus pesakond nukkunud. Olukord läks iga päevaga hullemaks, meenutades vaikselt juba putukakolooniat. Köögiuksest sisse astudes lendas vastu umbes viis isendit, teist samapalju kükitas seintel ning kuivainete kappi avades tiirles vastu juba terve parv. Toidutegemine oli pehmelt öeldes ebameeldivaks muutunud.

Riideid jahukoid ei söö, aga kurja juureks võib osutuda teksade taskusse jäänud paberkotike pähklitega.

Otsustasin abi saamiseks kõikvõimsa Facebooki poole pöörduda. Appikarjele reageeriti minutitega – tundus, et ma ei ole oma probleemiga kaugeltki üksi ning teema kütab kirgi. Kommentaariumis soovitati kõike, alates kastanimunadega posimisest kuni selleni, et tasuks veebilehe city24.ee abi kasutada ja uus elamispind hankida. Sinna vahele jäid veel ökopoes müüdav lavendlipihusti, lõhnapüünised ning soovitused: «Kui jätad nälga, siis koolevadki vaikselt ära. Aga üleöö ei juhtu midagi.»

Toidukoide püünis Bros / Jaanus Lensment

Nälga ma oma niinimetatud koduloomad jätsingi. Kuna teada on, et juba paarikraadises külmas surevad ka kookonis olevas vasted, panin igaks juhuks kõik tee- ja kohvivarud külma. Sõbranna sõnade kohaselt oli tema leedikutele kaubaks läinud ka spirulina ja kanepivaik, mistap pistsin igaks juhuks ka meresoola ja pruuni suhkru külmikusse.

Tõesti, seltskond hõrenes, aga ei saa öelda, et nälga jätmise meetod sada protsenti töötanud oleks. Kaks-kolm isendit tervitas mind ikkagi iga kord, kui kööki sisse astusin.

Otsustasin võtta tarvitusele viimase abinõu ja ostsin feromooniga liimpüünised. Testimise

mõttes hankisin kaks erinevat varianti firmadelt Bros ja Silvalure. Riputasin kleepuvad paberiribad lakke ja jäin põnevusega ootama. «Ma ostsin ühe püünise. Kolm tundi hiljem oli seal 15 leedikut. Nüüd ei lenda enam keegi,» kumisesid peas Facebookist loetud read.

Tõepoolest – Silvalure püünisele maandus esimene isend juba 15 minuti jooksul. Läksin lootusrikkalt magama, oodates, et ka edasi läheb samamoodi. Järgmisel hommikul pidin aga pettuma. Silvalure skooriks oli kolm pruuni tiivulist, Brosil null.

Toidukoide püünis Silvalure. / Jaanus Lensment

Vahepeal märkasin veel, et kahtlane parv tiirles vastu ka magamistoa riidekappi avades. Riideid jahukoid ei söö, seega peitus suure tõenäosusega kapis midagi muud neile ihaldusväärset. Tülikaks vastutöötajaks osutus teksade taskusse jäänud paberkotike pähklitega. Seega asetasin sinna nii ühe Silvalure kui ühe Brosi.

Võitlus leedikutega on tõepoolest pikk protsess. Tundidega ei juhtu midagi. Ka päevadega

mitte. Brosi püünis vähemalt minu kodus elutsenud liiki millegipärast ei huvitanud, nii et null jäi selle liimipaberi saavutuseks nii köögis kui magamistoa kapis. Silvalure seevastu püüdis nädala jooksul kinni paarkümmend isendit. Arvestades nukkumisprotsessi, jätsin liimilõksu veel nädalateks üles. Seltskonda lisandus vähehaaval.

Nüüd on aktsiooni algusest möödas kuu. Sool ja kohv istuvad endiselt külmkapis. Ning aeg-ajalt, nii paar korda nädalas, lendab ikka mõni üksik leedik vastu. Silvalure jätkab oma tööd.

Tagasi üles