Tätte reisikiri: külas hirmutaval rastapatsidega rahval

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kodune vaatepilt: rannakivid nagu Vilsandil.
Kodune vaatepilt: rannakivid nagu Vilsandil. Foto: Jaan Tätte

Jaan Tätte satub ümberilmareisil vaenulike saare­elanike kätte ja pääseb hädavaevu  keretäieta.

9. veebruar, Nicaragua. Oleme sadama lähedal ankrus ja ootame luba maale minna. Vaatame siis niikaua ajas tagasi.

24.–31. jaanuarini olime Jamaical. Päris keeruline on seda aega kokku võtta. Loodus on  Jamaical lopsakam, kui nägime seda teistel Kariibi saartel. Palju jõgesid ja vihmamets, mis tungib halastamatult inimese seatud piiri­dest välja, nii et autoga ringi sõites pekslesid tee kohal rippuvad liaanid vastu esiklaasi.

Esimene autosõit viis meid pealinna Kings­tonisse, kus tahtsime igal juhul ära käia. Ja ei kahetse! Teadsin seda nime mõnest laulust, aga muud ettekujutust linnast polnud.

Olime juba mõnda aega igasugu rämpsu müüvate kaubalettidega tänavatel ringi liikunud, kui avastasime, et oleme linnas ainsad valged. Nii kurjasid pilke meid saatmas ei ole ma mujal maailmas veel kohanud. Õhus oli tunda aktiivset põlgust meiesuguste vastu.

Kogu linn oli täis rastapatside ja heegeldatud triibuliste mütsidega mehi-naisi, kes olid unustanud, et nende iidol ja selle saare ilmselge jumalus Bob Marley oli sõbralik ja südamlik inimene ja ajas õilsat asja. Päris kõhe oli seal lii­kuda.

Et jamaicalase põhiolemusest aru saada, peaks hea lugeja korraks ajama oma alalõua nii ette, kui suudab. Just selline mulje neist jäi. Ainsa rõõmsameelse rastafari sain ka pildile. Korraks tekkis mul isegi väike teravam seis ühe kohalikuga, aga Marko Matvere oskas olukorda nõndapalju leevendada, et kakluseks ei läinud. Et olukorra tobedu-sest aru saada, püüan seda kirjeldada nega-
tiivis.

Põgenemine neegrite eest
Oletame, et minu koduvallas Kihelkonnal istuvad poe ees neli-viis meest õllepudelitega ja ajavad juttu. Korraga ilmub nende juurde rõõmsa näoga neeger.

Seejärel osutavad kõik õllejoojad pika käega saabuja poole ja karjuvad valjul häälel: «Neeger-neeger-neeger!» Ja nõuavad neegri käest otsekohe ja järelejätmatult dokumente näha. Mina, see neeger, neile tokustaate ei näidanud ja mehed said tõsiselt kurjaks.

Põhimõtteliselt põgenesime sealt ja sõitsime Bob Marley muuseumi, kus kalli raha eest näidati meile tube, kus Bob oli elanud, ja aiakest, kus Bob kasvatas oma kanepit, mis andis talle inspiratsiooni.
Mõni päev hiljem sattusime Markoga veel teise Bobi muuseumi ehk õigemini mausoleumi, kus puhkab tema põrm. See asus kõrgel mägikülas jumaluse vanavanemate majas. Muuseum oli üsna sarnane eelmisega, aga küla ümber selle muuseumi oli täis ennast lolliks suitsetanud rastamehi, kes püüdsid kanepit meile lausa jõuga müüa. Pääsesime sealt siiski kanepita ja täis imetlust, kui palju võib üks muusik ühele rahvusele tähendada.

Jamaicalt põrutasime edasi Kaimani­saartele, mis elatuvad vaid sellest, et peaaegu iga päev saabub sinna kruiisilaevadelt mõni tuhat turisti, kes kolavad ringi mööda kullapoode. Olime kuulnud, et saare lähedal meres elab palju raisid, ja sõitsime oma laevaga neid otsima. Imekombel ujusimegi varsti koos meetri­suuruste lestakaladega vee all ringi. See oli üht­lasi Marko sünnipäev.

Üksikud piirivalvurid
Kaimanisaartelt asusime teele Ameerika mandri suunas ja lõpetasime sellega pikaleveninud Kariibi mere saarte tuuri. Sõitsime Hondurase poole. Keset ööd kerkis meie ette väike madal saareke, kuhu ankrusse jäime, et hommikul saarel veidi ringi vaadata.

Saar oli jumalikult tore, eriti seetõttu, et ta oli nagu Vilsandi koopia. Rannajoon ja kivid rannas ja kaldakaljud ja linnukisa ja lõhnad – kõik meenutas minu kodusaart. Olin väga erutatud. Saare asukateks olid kuus-seitse väikest piirivalvuripoissi, kes vaatasid meid nagu imet, kuna polnud kaua aega kedagi võõrast näinud. Vaatasid meid ja aina naersid, päris imelik tunne oli.

Järgmisel päeval üritasime maabuda ka Mandri-Hondurasel, aga vesi oli liiga madal, et laevaga ligi pääseda. Nii ongi minu jaoks Honduras väike armas saareke, kus elab seitse ini­mest, kellest ühel on ka automaat kaelas.

(Hiljem.) Nüüdseks oleme ka Nicaraguas jala maha saanud. Piirivalve on siin umbes sama nagu Vene ajal meil: kalurid peavad merele pääsemiseks võtma eriloa jne. Esimene mulje sellest riigist on nii tore, et juba otsustasime siia paariks päevaks paigale jääda. Vaatame, mis saama hakkab. Inimestes on kõvasti indiaanlaste verd ja kõik näivad sõbralikud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles