Kruiisireisil Kariibidel

Aivar Reinap
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maiasmokkade lemmikkoht laeval: vedela šokolaadi joa juures.
Maiasmokkade lemmikkoht laeval: vedela šokolaadi joa juures. Foto: Aivar Reinap

Kes ihkab erilist puhkuseelamust, see broneerigu reis kruiisilaevale ja kihutagu Kariibi mere saartele!

Igaüks, kes korra kruiisil käinud, tuleb kindlasti tagasi, õhkas meie pere hiljutise Kariibi-kruiisi alguses ameeriklanna Susan, kellele see oli juba 40. samalaadne reis. Kui alguses suhtusin niisugusesse seisukohta skeptiliselt, siis reisilt naasnuna olen sellega igati nõus... kui raha poleks probleem.

Meie olime enne reisi- ja lennupiletite ostmist kruiisireisidele pühendatud reisiportaalidest teada saanud, et kruiisiturism on suur majandusharu koos spetsialiseerumistega. Pärast pisukest uurimistööd jäime pidama kruiisipakkumisele Kariibi mere eksootiliste nimedega saartele.

Vihmametsast salsani
Osa kruiisifirmasid ja -laevu passib paremini lastega peredele, osa pensionäridele ja osa noortele inimestele. Meie valik langes laevale, mis sobis keskealistele ning mida tõsteti esile hea teeninduse ja söögi poolest.

Välismaistest internetifoorumitest saime ka teada, et reisile tuleks kaasa võtta must ülikond ja pidulik kleit pidulike õhtusöökide tarbeks, samuti otsustasime, et ei broneeri kruiisifirmalt reise külastatavatele saartele, sest seda saab teha ka kruiisi ajal ning lisaks on võimalik reisida omal käel. Meie peamine eesmärk oli päike, merevesi ja mõnus puhkus.

Kümnepäevane reis algas ja lõppes Puerto Rico pealinnas San Juanis, kuhu jõudsime päev varem. Rentisime auto ja sõitsime vaatama El Yunque vihmametsa, kus õnnestus Mina-nimelise joa all ujuda.

Tagasiteel pealinna avastasime imeilusa ranna, kus polnud ühtegi inimest, küll aga hulgaliselt valget liiva ning helerohelist ja pehmet merevett. Külastasime ka San Juani vana kindlust ja vanalinna ning tantsisime õhtul salsat kohaliku elava muusikaga restoranis.

Koos ligi 2000 reisijaga laevale minnes tuli läbida lennujaamade omadega sarnane metallidetektor ja ka väikseimgi kott valgustati läbi. Samasuguse protseduuri pidi läbima hilisematel päevadel saartelt naastes.

Peamiselt otsiti alkoholi, mille laevale toomine oli keelatud ja mida hoiustati reisi lõpuni eraldi ruumis. Arvestades, et ka väike õllepudel ja kokteil maksis laeval neli dollarit, on alkoholikaubandus baarides laevafirmale väga tulus lisaäri.

Meie rõduga kajut asus 9. tekil ja oli sisustatud soliidsete hotellide tasemel. Muide, toas oli kiri, et tippi ei pea laevateenijatele andma, sest see on juba arvestatud reisi hinda. Samas oli täpselt kirjas, kes laevapersonalist ja kui palju iga päev just sinult tippi saavad.

Kajutis oleval telekal olid lisaks tavapärastele uudiste- ja filmikanalitele ka mitmed kruiisi infokanalid, kus ühel jooksis info tervisekaitse, teisel laeval toimuvate ürituste, kolmandal reklaam turismireiside kohta, mida laevafirma eri saartel kuni saja dollari eest pakkus.

Ostukanalil jagati teavet kalliskivide ehk peamiselt teemantide ostuvõimaluste ja selleks vajalike teadmiste kohta.
Lisaks telekanalitele jagati reisijatele heal tasemel teavet igaõhtuses ajalehes, näiteks räägiti järgmisel päeval külastatavast saarest ja selle vaatamisväärsustest, aga ka kümnetest laeval toimuvatest üritustest.

Kuna laeval leidus tegevust terveks päevaks, ei viitsinud paljud reisijad maale minnagi, vaid veetsid aega laeval suure basseini ääres päikest võttes või üritustel osaledes.

Kogu söök oli peaaegu ööpäev läbi tasuta saadaval. Toitu pakuti igale maitsele alates hamburgerist ja friikartulitest kuni pitsade-spagettide, soojade võileibade, aasia ja jaapani toitude ning tavapäraste liha- ja kalatoitudeni välja. Lisaks karastusjoogid, koogid, tarretised, kreemid ja kohapeal valmistatud jäätised.

Kariibi mere kalliskivid
Mainimata ei saa jätta õhtuseid ettekandjate ja menüüdega söömaaegu, mis toimusid laeval kahes vahetuses kuuestes laudkondades. Võimalik oli tellida neli käiku, pool menüüst oli terve reisi sama ja pool menüüd iga päev uus.

Kahel õhtul oli pidulik õhtusöök, siis vuntsis terve laevaseltskond end viimase peal üles. Pärast õhtusööki toimus igal õhtul suures mitme rõduga kontserdisaalis mõni etendus alates muusikalidest ja viiuldajatest kuni koomikuteni välja. Hilisõhtul oli aga võimalik mitmes kohas elava muusika saatel tantsida.

Laeva kaubanduskeskuses oli suur rõhk kalliskividel. Korra reisi jooksul toimus suur odavmüük, kus oli võimalik soodsalt osta kellasid, riideid, kalliskive ja eri jämedusega kuldkette.

Omamoodi tõmbekeskuseks kujunes veekeskus, mis laius nii 10. tekil päikese all kui ka laevaruumides. Lisaks suurtele basseinidele oli võimalik aega veeta eri suurusega mullivannides ja saunades või peesitada päikese käes lamamistoolis.

Hiigelsuur laev oli siiski vaid transpordivahend Kariibi mere suhteliselt lähestikku asuvate saarte vahel liikumiseks, ning sellest suurem osa reisist koosneski. Öösel olime merel, hommikul kell 8–9 võis juba uut saart vallutama minna. Kariibide kliima oli detsembri alguses mõnusalt soe, kuid mitte palav. Päike küll võttis, aga mitte väga kurjalt, nii et päikesepõletusest õnnestus pääseda.

Kaheksast külastatud saarest eristusid selgelt Hollandi mõju alla kuuluvad Aruba ja Curacao oma muinasjutuliselt ilusa pealinna arhitektuuri ja suhteliselt euroopalikuma õhustikuga. Taksojuhid ei käinud sadamas agressiivselt peale ja turistid ei tundnud end kõndiva rahakotina. Aruba lõputu Palm Beach hotellide, rannapubide, rannavõrkpalliplatside ja veespordivõimalustega on rannapuhkuse nautijale tõeline paradiis!

Grenada oli teistmoodi tänu maitsetaimede rohkusele, seal võis turult leida vürtse ja maitseaineid. Kohalikud elanikud olid aga mitmel saarel suhteliselt tõreda, et mitte öelda isegi kurja näoga. Kuni sa oled neile võimalik klient, suhtutakse veel viisakalt, kui aga proovida kaubelda, võib mõni kohalik isegi ägestuda.

Staažikad kruiisitajad
Saartel vaatamisväärsusteni jõudmiseks võis osta viisakalt korraldatud, kuid suhteliselt kalli reisi laevalt. Sadamates pakkusid turismifirmad samasuguseid reise veidi odavama hinna eest, samuti oli võimalik kohaliku taksojuhiga teatud kohtade külastamiseks kokkulepe sõlmida ja nii laeval pakutust mitu korda odavamalt pääseda.

Siiski tuleb arvestada, et taksoga võib tekkida ootamatuid lisakulutusi, mida laevafirma reisidel karta ei ole. Näiteks St. Lucial sõitsime taksoga rummivabrikusse, eksklusiivsele paradiisirannale ja banaaniistandusse, esimeses aga tuli degusteerimise eest lisaraha maksta ning teise pääses vaid laevaga, mille eest pidi maksma. Rannas päevitades selgus peagi, et lubatud reisi 2,5-tunnine aeg oli ootamatult kiirelt täis saanud...

Grenadal seevastu võtsime kruiisifirma kaudu bussireisi maitsetaimede kasvandusse ja tööstusse ning kohaliku joa juurde, kus kõik ekskursioonid-piletid ja tervitusnapsid olid hinna sees.

Kanadalastest reisikaaslased, kellega olime ühes õhtusöögilauas, olid reisi juba varem kavandanud ning rentisid tihti rühma peale mootorpaadi või väikebussi, millega erilisemate randade või vaatamisväärsusteni jõuda. Kamba peale tuli hind vägagi soodne.
Suurem osa kruiisikaaslastest olid ameeriklased, kellele Kariibide kruiis oli neljatunnise lennureisi kaugusel. Arvestades, et  Puerto Ricos kehtivad samad tolli- ja viisareeglid mis USAs, siis sisuliselt oli neile tegemist siselennuga.

Arvestatav osa reisijatest oli Kanadast ja Puerto Ricost. Eurooplasi polnud eriti palju ning venelased, kellega juhtusin rääkima, olid kõik Chicagost, kuhu nad aastaid tagasi emigreerunud olid. Paljudele, kellega rääkisime, oli see juba mitmes kruiisireis ja laeval planeerisid nad juba järgmist.

Kariibide kõrval kiideti Alaska kruiisi ning mõnigi kruiisifänn oli jõudnud nautida ka Norra fjorde ja isegi Tallinna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles