Postimees testib: parim verivorst on tugeva tekstuuri ja küllusliku maitsega (2)
14. detsember 2016, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Letid on erinevatest verivorstidest lookas – pikad, lühikesed, prisked ja peenikesed. Postimees otsustas leida selle aasta parima verivorsti.
Võistlustulle astusid 11 erinevat verivorsti: midagi pea igast lihatööstusest, et jõululaua katja leiaks vorstid üles ka oma kodupoest.
Maitsjate seltskond oli kirju. Kuigi enamik hindajaid olid eestlased, oli seltskonda sattunud ka kaks horvaadi neiut ning soomlanna. Verivorsti sai maitsta nii ilma lisanditeta kui ka pohlamoosiga.
Pika puuga asusid edetabelit juhtima Maksi ja Mooritsa verivorstid, mis haarasid enda kätte nii jagatud esikoha kui ka kolmanda poodiumiastme. Esimest kohta jäid 8,9 punktiga kümnest jagama ettevõtte Tooma-nimelised peenikesed vorstid ja kanepi verivorstid. Kolmandaks platseerunud sama ettevõtte priske lihatükikestega verivorst teenis 7,5 punkti.
______________
- Tooma verivorstike (Maks ja Moorits) – 8,9 punkti
Tooma verivorst meeldis sööjatele maitse ja söömismugavuse pärast. «Tõesti hea! Mõnus kerge, aga samas maitsev. Ideaalne tekstuur,» kirjeldas üks maitsjatest. Horvaadi neiud leidsid, et see verivorst on üldse pakutuist kõige parem. Kõlbavat ka ilma pohlamoosita süüa. Üks maitsja leidis, et tegemist on küll hea vorstiga, kuid tema jaoks on see liiga kuiv.
- Kanepi verivorst (Maks ja Moorits) – 8,9 punkti
Kanepiseemnetega verivorst maitses samuti kõigile. Horvaadi neidudele meeldis vorsti kerge maitse ning nad olid üsna üllatunud, kui kuulsid hiljem, et selles olid kanepiseemned. Eestlastest maitsjad leidsid, et tegemist on õige ja klassikalise verivorstiga. «Õige verivorsti maitsega!» kirjutas üks neist. Teine lisas: «Huvitav ja mõnus maitse. Nagu päris vorst, aga veel parem.» Kuna tegemist oli pimetesti esimese maitstava vorstiga, ei osanud alguses keegi seda ühegi teisega võrrelda ning hiljem mekiti vorsti uuesti ning muudeti hinne paremaks.
- Priske verivorst lihatükikestega (Maks ja Moorits) – 7,5 punkti
Priske lihatükikestega verivorst oli maitsjate meelest liiga vorsti maitsega. Seda ei peetud aga siiski halvaks, sest vorsti oli lihtne lõigata ning see ei pudenenud. Oli ka neid, kelle jaoks rikkus verivorsti ära liigne soolasus, ja neidki, kellele see just meeldis. «Hea tekstuur, ei pudene. Maitse on ka super,» kirjutas üks maitsejatest. «Nagu toores? Väga soolane,» leidis aga teine.
- Verivorst suitsulihaga (Saaremaa) – 6,8 punkti
Vorsti pakendil puuduvad soovitused valmistamiseks – igaks juhuks panime vorstid 180-kraadisesse ahju 25 minutiks. Maitsjatele valmistas raskusi verivorsti lõikamine nii, et kogu sisu välja ei pudeneks. Kuid kui vorst suhu jõudis, paranes ka maitsjate tuju. «Üsna hea, aga võiks vähem laguneda,» sõnas üks. Teine leidis, et vorstil on väga huvitav maitse: «Nagu isegi juustune, pekitükid on hea boonus.» Mõni maitsja tundis ka verivorsti suitsust maitset.
- Peekoniga verivorst (Nõo) – 6,1 punkti
Verivorst peekoniga pani kogu seltskonna kihama. Vorsti prooviti koos peekoniga ja ilma. Hiljem ka pohlamoosiga. «Mõnus tasakaalus maitse ja hea koos peekoniga,» kirjutas üks maitsjatest. Teine testija leidis, et vorst on jube jahune: «Sõjaajal käib kah, muidu pigem ei.»
- Eesti Rahwa verivorst seasooles (Rakvere) – 4,8 punkti
Klassikaline verivorst, mille on iga eestlane vähemalt korra elus suhu pistnud. Maitsjad leidsid selle aga olevat üsna jahuse ja ka seasool oli liiga veniv. Lõikamisel lagunes vorst pudruks. «Päris hea, aga veidi palju kruupi tundub olevat,» sõnas üks.
- Matsimoka lihatööstuse lahtised verivorstid – 4,25 punkti
Enne katse alustamist panustasid kõik justnimelt selle toote võidule, kuid pimetest andis teistsuguse tulemuse. Horvaatia neidude arust oli vorst veidi liiga vürtsine ja lagunes kiiresti. Eestlased leidsid, et verivorst on väga jahune. Küll aga meeldis maitsjatele vorsti sees olev sibul. «Natukene jahune, aga muidu üsna hea,» oskas üks proovijatest kokku võtta.
- Verivorstid karulaugu võiga (Linnamäe) – 4,1 punkti
«Maitse on okei, aga jube pehme löga on,» arvas üks maitsjatest Linnamäe lihatööstuse peenikeste verivorstide kohta. Horvaatia neidudele see vorst ei maitsenud. «See on soolane,» kommenteerisid nad. Ka teised maitsjad leidsid, et vorst on päris soolane ja pastalaadse tekstuuriga.
- Verivorstid kuldne klassika (Karni) – 3,8 punkti
Kui enamikule jättis vorst üsna kesise ja tavalise mulje, siis ühe maitsja arust oli tegemist parima verivorstiga. «Super! Peaaegu ideaalne maitse,» leidis ta. Teistele proovijatele ei pakkunud aga liigne tangutäidis huvi. «Väga tangune. Liha maitset pole ollagi,» kommenteeris üks.
- Verivorst Pöialpoiss (Oskar) – 3,7 punkti
«Väga imelik maitse, kõrvalmaitse ei ole meeldiv,» sõnas üks mekkijatest. Horvaatia neiud leidsid, et verivorst sisaldab vist kaneeli ja ingverit, mis võis nende arvates olla maitse põhjuseks. Oli ka neid, kelle arust oli vorst küll normaalse maitsega, aga siiski natukene kuiv.
- Verivorstid suitsupekiga (Rannarootsi) – 1,4 punkti
Leidus neid, kes ei soovinud seda vorsti isegi süüa, sest see nägi ebameeldiv ja pehme välja. Horvaatide sõnul tundus, nagu oleks lambasoolde pandud kohvipaks. Eestlastele valmistas see lihtsalt pettumust. «Päriselt ka selline verivorst?» küsis üks. «Välimus on nagu libe toores lambasool, sisemus nagu ülekeenud tatar. Ei soovitaks ka oma vaenlasele,» märkis teine. Kolmas uuris, kas vorsti on ikka õigesti küpsetatud. Tõe huvides tuleks märkida, et vorsti küpsetati vastavalt pakendil olevale juhendile. «Veider,» arvas üks maitsjatest kokkuvõtteks.