«Tööandja otsustas, et pean võtma seitsmepäevase korralise puhkuse jaanuaris või veebruaris. Ülejäänud 21 puhkusepäeva võin võtta endale sobival ajal ajavahemikus märtsist septembrini. Aasta viimasel kolmel kuul on puhkuse võtmine keelatud. Kas tööandja võib otsustada minu eest, millal ma puhkan, tuues põhjuseks töö hooajalisuse ja iseloomu? Jääb ju puhkusevalik ainult seitsme kuu vahele,» kurdab küsija.
Vastab tööinspektsiooni nõustamistalituse juhataja Anni Raigna.
Tööandja võib töökorralduse reeglitega määratleda puhkuse osadeks jagamise tingimused, kuid lõplikult peavad pooled puhkuse osadeks jagamise osas ikka omavahel kokku leppima. Seadus eeldab, et puhkust kasutatakse ühes osas. See tähendab, et kui pooled pole jõudnud rahuldava kokkuleppeni puhkuse osadeks jagamises, tuleb puhkust kasutada ühes osas ehk antud juhul 28 kalendripäeva järjest.
Üldiselt valib tööandja, millal töötajad puhkavad. Selleks koostab tööandja puhkuste ajakava ning kinnitab selle hiljemalt märtsi lõpus. Puhkuste ajakavasse võib tööandja valida küll töötajate puhkuse aja, kuid puhkust osadeks jagada ilma töötaja nõusolekuta ei saa. Kui tööandja puhkuste ajakava ei koosta, on töötajal õigus jääda puhkusele 14 kalendripäevase etteteatamisega.
Ka siin tuleb silmas pidada, et töötaja saab puhkuse ära kasutada täies mahus (endale sobival ajal), kuid puhkuse osadeks jagamises tuleb kokkuleppele jõuda. Enne ajakava kinnitamist (1. jaanuarist kuni ajakava kinnitamiseni hiljemalt 31. märtsil) saab puhkust kasutada poolte kokkuleppel.
Põhipuhkust saavad endale sobival ajal ka enne puhkuste ajakava kinnitamist nõuda naine vahetult enne ja pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust; mees vahetult pärast lapsehoolduspuhkust või naise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal; vanem, kes kasvatab kuni seitsmeaastast last. Vanem, kes kasvatab kes kasvatab 7-10 aastast last lapse koolivaheajal, ja koolikohustuslik alaealine koolivaheajal.