Jaan Tätte avastus: meri on hiigelsuur prügikast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
16. veebruar. Meie siht on Panama oma kanaliga, mis aitab kahe Ameerika vahelt läbi ja viib Vaiksesse ookeani. Nii ei jõuagi eriliselt süveneda meist mööda vuhisevatesse riikidesse. Jääb vaid väike esmamulje juhuslikest maalkäikudest.
Viimati kirjutasin teile Hondurase armsast väikesaarest. Sealt edasi liikusime Nicaraguasse. Kui jätta kõrvale tüütused karmi piirivalvega, jättis riik oma inimestega mõnusa mulje. Väikelinn, kuhu sattusime, ei olnud ilmselt nn turistikas.
Alati on meeldiv viibida keskkonnas, kus valge inimene on huvipakkuv vaatamisväärsus ja kus meid nähes ei ole esimene mõte, kuidas meilt dollarit kätte saada.
Majad postide otsas
Kindlasti oli kõige suurem põhjus, miks Nicaragua meeldis, sealne arhitektuur. Majad seisavad kas puu- või betoonpostide otsas ning jätavad ääretult sümpaatse ja romantilise mulje. Tundus, et ka inimesed, kes sellistes majades elavad, on kuidagi erilised. Kui küsisin, miks neil on just sellised majad, vastati, et nii on odav ehitada.
Arvan, et tegu on siiski ajaloolise pärandiga ning nõnda on palavas ja niiskes kliimas hea põrandaalune tuulutus, maja alla saab päikese ja vihma eest panna igasugu kraami varjule ja läbi põrandapragude on hea pühkida sodi, mis tuppa tekib.
Majade nn terrassidel ripuvad võrkkiiged, kus alati keegi mõnusalt vedeleb. Midagi oli selle maa atmosfääris sarnast Kuubaga, ainult muusikat ei olnud kuulda.
Tegime seal isegi sellise uudse tembu, et ei maganud laevas, vaid võtsime kaheks ööks hotellitoad. Nagu minagi. Oli väga tore ja seda tahaks kindlasti kunagi korrata, kui mõni odavam maa ette juhtub.
Võtsime ka meeskonnaga väikebussi, et sõita maapiirkondi vaatama, aga kui bussijuht tegi väikelinnas juba kolmandat tiiru, muutusime veidi rahutuks ja nõudsime linnast välja. Selgus, et väljaspool linna polegi õiget teed.
Lõpuks siiski õnnestus 20 km sõita mööda punasest porist teed, mis vihma tõttu vahel eksisteerib ja vahel mitte ja mis jõudis välja jõeäärsesse külakesse, kus naised pidasid keset jõge pesumaja.
Maastik on sisemaal südantsoojendavalt kodune. Olen märganud, et ikka otsid alateadvuses kõikjal midagigi sarnast Eestimaaga, ja kui leiad, on hea tunne. Umbes nii, nagu raamatutest otsid just neid mõtteid, mida ise oled mõelnud.
Seejärel sõitsime mööda Nicaragua rannikut edasi ja peatusime üheks ööks väikesel saarel nimega Maiz. Selgus, et turistidel on sinna raske pääseda (tuleb lennata natuke suuremale saarele ja sealt väikese paadiga Maizile).
Sestap on sellest kujunenud nn hipisaar ja seljakotimatkajate sihtkoht. Kahjuks olid seal hipid, kes arvasid, et nad on hipid; igal juhul tehti õhtul randa korralik lõke ja küll hipidel oli üksteisele palju rääkida. Loodan, et nad tegid maailma paremaks paigaks.
Edasi sõitsime Costa Ricasse. Esmalt peatusime sadamas, mis oli meie mõistes Muuga kaubasadam. Sinna juurde kuulus tööstuslinnake Lemon. Käisin korra maal ning tulin laeva vahti ja suurpuhastust toimetama, teised jäid maale uurima, mida järgmisel päeval ette võtta. Mõne aja pärast olid kõik laevas tagasi ja ütlesid, et siin pole midagi teha, aga sõidame 60 miili edasi, kus on imekaunis looduspark.
+28 kraadi – jahe!
Sõitsime terve öö mootoriga vaiksel merel ja nüüd oleme juba mõned tunnid siin märgalal. Hiiglaslik mangroovisoo on täis vee kohale ehitatud toigastel majakesi, mille ümber lapsed «haabjatel» mängivad ja askeldavad, kuna kuiva maad, kus mängida, ei ole. Veidi ajasid meid segadusse siin-seal lehvivad Panama lipud. Miks on Costa Ricas Panama lipud?
Jäime üksmeelselt natukeseks vait, kui selgus, et olemegi märkamatult jõudnud Panama riiki. Ametivõimudega mingeid sekeldusi ei järgnenud ja praegu liigume saarestikus edasi, et leida sobivat ankrupaika. Ei taha midagi halba öelda, aga siinkandis on meri üks hiigelsuur prügikast, mis ise ukse alt prahi minema viib. Võite ise mõelda, kuidas on lahendatud siinse veepealse küla peldikud. Ujuma ei kipu.
Elust laevas niipalju, et oleme soojaga juba sedavõrd harjunud, et kui õhtul kukub temperatuur 28 kraadini, siis otsivad kõik midagi paksemat selga. Elame laevas paljajalu ning ainult maalkäiguks otsime miskit varba otsa.
Üks asi veel: küüned kasvavad kiiremini kui muidu. Olen juba küllalt vana mees ja suurte varvaste küüned hakkasid muutuma paksuks nagu vanadel meestel ikka, aga sellel reisil on küüned jälle õhukesed, nii et võib neid lausa naiste maniküürikääridega lõigata, mitte tangidega järada. Eks kunagi uurin, mis on selle põhjuseks.
Praegu valitseb Eestis suur külmalaine ja kui muidu uurime skaipides naistelt, kuidas pesu pesta ja kooki teha, siis nüüd tahavad naised teada, kuidas veetorustikke külma eest kaitsta jne.
Vahetusmeestest on veel pardal puulaeva mees Olav Miil, fotohuviline Arvo Sildnik ja kapteni poeg Eri Rääsk. Eeri on vahva poiss ja esindab siin meie kõigi poegasid.