Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Postimees MAITSEB: kas viiekilone burger on võimalik ära süüa?

Video!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Tartus Sheriff Saloonis valmistatakse ettetellimisel burgerit – aga mitte tavalist, vaid teadaolevalt Eesti kõige suuremat, ligi viiekilost täidetud hiidkuklit. Postimees otsustas sellele hambad sisse lüüa ja ära proovida.

Kui 5,6-kilone burger lauda jõudis, oli maitsejate entusiasm suur. Üheskoos kinnitati, et pole see nii suur midagi ja võib-olla tuleks juba järgmine burger ära tellida, et kõhud tühjaks ei jääks.

«Sai on hea. Ta ei ole mingi küpsis,» kommenteeris Egert esimest ampsu. «Nii palju manti on vahel,» leidis Kaarel. Sööjate hinnangul sisaldas burger suurt lihapihvi, juustu, tomatit, sibulat, sibularõngaid, salatit, peekonit. «Nii palju maitseid on vahel,» leidis Kaspar, kuid nentis, et paks sai teeb toidu lõikamise üsna raskeks.

Rando sõnul ei saa burgerit kiiresti süüa, sest ainuüksi üks suutäis tuleb mitu korda läbi närida. «Muidu alla neelata ei saa,» kinnitas ta.

Noormehed kiitsid, et söögikoht ei ole lihaga koonerdanud. «Liha on aus,» leidsid nad. «Ei ole üldse kiuline ja ei ole kuivaks jäänud.» Kaspari sõnul on tavalisel burgeril sai paksem kui liha, kuid siinse burgeri puhul oli lugu vastupidine – lihatükk oli suurem kui saiakukkel.

Testgrupp tuvastas ka, et ühe kastme asemel oli kasutatud mitut. «Sweet chilli, paprika, mis annab samamoodi sellist magusust,» loetles Kaarel. «Selline klassikaline grillburger.»

Pärast kümnendat ampsu, kui taldrikule võetud kogus polnud ikka veel eriti vähenenud, kuid kõhud hakkasid juba täis saama, kostis laua äärest ohkeid. «Hakkab raskeks minema juba,» sõnas söögikorra lõpus Egert, kes oli algul poistest kõige optimistlikum.«Ma pean vist alla vanduma, tunnen, et magu rebeneb juba.»

Kommentaar

Sheriff Salooni juhataja Jüri Harutsi

Mõte arendada välja heategevuslik toode (üle viiekilose burgeri tulu läheb heategevuseks Tartu väikelastekoju Käopesa – toim) idanes juba mitmeid aastaid tagasi, kui avasime esimese Sheriff Salooni Soomes. Tehniliselt see toona aga ei õnnestunud ning esialgu jäi plaan kuni praeguseni idee tasandile.

Samas olime kindlalt otsustanud, et heategevuslik toode peaks olema midagi tavalisest erinevat. Kuna meie ketis on aastaid tegeletud kvaliteetsete hamburgerite ja nendele sobivate kastmete väljatöötamisega, tundus kõige loogilisem arendada heategevuslik projekt just sellest tootest.

Selleks otsisime koostööpartnerit, kes oleks valmis eritellimusel valmistama 40 cm läbimõõduga saia.

Suurimaks probleemiks osutus aga kvaliteetse veisehakkliha leidmine, kuna kahjuks on kõigi Eesti suurte ja tuntud lihatööstuste hakklihad väga suure veesisaldusega, mistõttu tõmbas pihv küpsedes kokku ja muutus vintskeks.

Kuna pihvi, mis kukli vahele läheb, toorkaal on kolm kilogrammi, oli suur mure leida kvaliteetne hakkliha, mis pärast küpsemist saia alla ära ei kaoks. Lõpuks leidsime välismaise tootja, kelle hakkliha selle toote tegemiseks sobis ning on ka pehme ja maitsev.

Meie ootused projektile ei olnud küll suured, kuid pean rõõmuga tõdema, et Eesti inimestele lähevad abivajajad ja heategevus korda ning burger on osutunud väga populaarseks.

Burgerit süüakse nii kohapeal kui ka tellitakse kaasa. See on populaarne ka ettevõtete seas, kes on tellinud seda kontorisse, aga käinud ka kohapeal söömas. Tihti oleme sööjatelt saanud positiivset tagasisidet nii burgeri hea maitse kui ka idee eest teha sellega head. Paljud tulevad just sel põhjusel burgerit sööma.

See, et sõidetakse Tallinnast ja Pärnust spetsiaalset burgeri proovimiseks seltskonnaga kohale, on juba tavaline nähtus. Kuid meil on käinud ka seltskond Belgiast – nad olid sotsiaalmeedias burgeri reklaami näinud ning kuna plaanisid niikuinii reisi Eestisse, siis sõideti ka siia. Samuti on burgerit proovima tuldud Soomest ja Lätist.

Kui seltskond koosneb kaheksast inimesest, siis süüakse burger üpris tihti pea lõpuni, ainult challenge-paketi puhul (70-eurone pakett, mis sisaldab peale burgeri ka kaks kilo friikartuleid ja 15 pudelit tomatimahla – toim) kipub kas friikartuleid või mõni tükk burgerit üle jääma. Suurem osa inimesi laseb aga ülejäänu kaasa pakkida. Alla kaheksa inimesega seltskondadel on olnud burgerist jagu saamisega raskusi.

Alati teeb tuju heaks inimeste esimene reaktsioon, kui suur burger lauda tuuakse, kuna pildi pealt ei saa aru, kui suur see tegelikult on. Meelde tuleb seik, kui burgeri tellisid kaks meesterahvast, keda sai küll telefonis hoiatatud, et nad otsiksid veel sööjaid juurde, kuid mehed jäid endile kindlaks, et jõuavad kahepeale burgeri ära süüa.

Kui aga kogukad mehed burgeri lauda saabudes nägid, kui suur see on, hakkasid nad kahekesi täiel häälel naerma, mis nakatas ka teisi sööjaid, ning hetkeks oli terve saal rõõmsat naeru saal täis justkui stand-up-etendusel. Kõrvallaua inimesed soovisid meestele jõudu ja tegid pilti. Lõpptulemuseks oli siiski burgeri võit, järele jäi veidi üle poole, mis iseenesest oli väga hea tulemus. Ka nemad võtsid ülejäänu kaasa.

Tagasi üles