Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Salakaval tööstress kimbutab kohusetundlikke

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Panthermedia / Périg MORISSE

Tööstress kipub kiusama neid, kes võtavad enda kanda palju kohustusi ning näitavad välja, et saavad kõigega hakkama. Nii on aga kõrvalseisjatel raske aru saada, millal on inimene stressiga kimpus ning kurnab ennast liigselt.

«Tööstress on hiiliv probleem, mida ei olegi alati lihtne ära tunda, sest sellega kaasnevad sümptomid, mis iseloomustavad stressi üleüldiselt – sage ärritumine, väsimus, tülpimus, muutused söögiisus, seksuaalses aktiivsuses jm. Ent tööstressi iseloomustab lisaks eelnimetatuile ka ärevus või ükskõiksus tööasjades, huvi puudumine, vastumeelsus töölemineku vastu, negatiivsed tunded töökaaslaste ja klientide suhtes,» kirjeldas psühholoog Eva-Maria Kangro Tööelu portaalis.

Tõsine tööstress võib minna üle depressiooniks, mis halvab elu juba laiemalt. Tööstress kipubki tabama tublisid kohusetundlikke inimesi, kes võtavad enda õlule liiga suure vastutuse ja on enese suhtes ülinõudlikud. Nad tahavad näida hakkamasaajad nii enese kui teiste silmis ning kõrvalseisjad ei pruugi raskustest arugi saada. See võib olla ohumärk, et inimene on tegelikult ülepinges ja proovib vastata üha kõrgematele nõudmistele.

Tööstressi suhtes on haavatavamad ka inimesed, kes töötavad abistavatel elukutsetel ja puutuvad sageli kokku raskete kriisidega - politseinikud, kiirabiarstid, sotsiaaltöötajad, õpetajad, psühholoogid, päästjad ja professionaalsed sõjaväelased.

Tööstressi tuleb täie tõsidusega suhtuda

Tööstress on haigus, millest taastumine nõuab samasugust hoolt ja kannatlikkust nagu mistahes muu terviseprobleem. Selle mõjul alaneb inimese kognitiivne võimekus, mistõttu ei suuda ta tööellu täisväärtuslikult panustada. See omakorda vähendab eneseväärikusetunnet, süvendab süüdistavaid mõtteid ja võib mõjuda pärssivalt kogu tööõhustikule.

Palju on uuritud stressim sealhulgas tööstressi mõju inimese füüsilisele tervisele ning näidatud, et püsiv stress on organismile tohutu koormus, mis kurnab südameveresoonkonda, nõrgestab immuunsust, põhjustab pea- ja kõhuvalusid.

Kui tööstressi ei julgeta käsitleda samasuguse probleemina nagu muud tervisetõrget, mis õige kohtlemise korral kenasti leevendust leiab, võivad organisatsioonid kaotada oma kõige pühendunumad töötajad.

Kes vastutab tööstressi vältimise eest?

See on igaühe enda, tema kõrval olevate inimeste ja organisatsiooni ühine teema, inimesi päriselt väärtustav mõtteviis. Vastutust ei saa lükata vaid töötajale, kes rabab liiga palju ega ka tööandjale, kes alati ei adu kellegi piire. Samuti ei pruugi kolleegid alati märgata, et kaaslase sees kruvib tuure ülepinge.

Esmajoones tuleb murele ausalt otsa vaadata, mida võib aidata teadvustada ka lähedane, kolleeg, arst, psühholoog või keegi teine. Sotsiaalne tugi, mis kannab hoolt ja armastust, mitte süüdistusi ja nõuandeid, on üks peamisi jõudu andvaid tegureid.

Üle ega ümber ei saa ka juhi ja kolleegide mõistvast suhtumisest, töökoormuse või töö sisu ümberkujundamisest. Stressis organism  on vaja taastuda, lubada enesele puhkust, lõõgastust ja tervislikku kosutust. See ei toimu aga üleöö, vaid võib aega võtta lausa kuid.

Tööstressi aitab ennetada tahe enese ja teiste vajadustega arvestada, pingutuse ja lõõgastuse vaheldamine, oskus aegajalt välja hingata ja rahul olla, pingutamine ja sellest teadlikult rõõmu tundmine. Lähedussuhted, uni, liikumine, huvid, naudingud – kõik see toimib ennetava teraapiana. Kui tundub, et kuhjunud probleemide kõrval ei ole ruumi mitte millelegi positiivsele, siis tasub astuda samm kõrvale ja hinnata olukorda teise mätta otsast.

Tagasi üles