Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Puust ja punaseks: kuidas jalgrattaga ohutult liigelda

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Uljaste jalgratturitega on õnnetused kerged juhtuma. | FOTO: Martin Ilustrumm

Rattahooaeg on täistuurid üles võtnud ja üha enam inimesi valib jalgratta oma sõiduvahendiks, kuid ometi esineb ratturite seas kohati väga riskantset liikluskäitumist.

Liikluses peavad olema tähelepanelikud nii autojuhid kui ka ratturid, sest ka viimased peavad olema kursis ohtudega, mis rattaga liigeldes kaasnevad, rõhutas Tallinna Tehnikakõrgkooli liiklusohutuse lektor Sven Kreek TKTK blogis.

«Peamine, mida jalgratturid peaksid teadvustama, on see, et nemad on liikluses alati vähemkaitstud osapool ehk õnnetuse korral on viga saamise tõenäosus sisuliselt 100 protsenti,» toonitas Kreek. Samuti ei saa unustada liiklusseadustki, mille järgi on rattur võrdne auto või bussiga ning talle kehtivad kõik liikluseeskirjad - foorituled, liiklemise kord ühesuunalisel teel või reeglid seoses ristmikega, ka lihtne parema käe reegel.

Kreek rõhutab, et need on elementaarsed ühiskondlikud kokkulepped, kuid tänavapildis näeb siiski palju liikluseeskirjade rikkumist. «Mitte väga ammu nägin mitmel hommikul järjest, kuidas keskealine härrasmees sõidab moodsa jalgrattaga vastassuunavööndis, laps selja taga tooli peal. Tuleb mõista, et autojuhid, eriti veel hämaras, ei pruugi arvestada, et selline käitumine aset leiab ning nii on õnnetused kerged tulema.»

Arvesta tuleb ohtlike kohtadega

Ratturile on ühed ohtlikumad kohad ristmikud, mis piirnevad aedade, plankude või hoonetega. Nii juhi kui ratturi seisukohast on keerulisim see, et ristmikul «nurga taga» olevat teist liiklejat ei näe. Kreek paneb südamele, et ristmikele lähenedes peaksid mõlemad hoogu maha võtma ja pigem arvestama, et keegi võib ootamatult ristmikule siseneda.

Teine ohtlik paik on tema sõnul tüüpiline liiklusplaneering, kus kõnnitee muutub otse ülekäigurajaks. Sealt on võimalik kõnniteel jalgrattaga sõites otse üle sõidutee sõita. Kreek märkis, et väga ohtlik on olukord, mil rattur vuhiseb kõnniteelt otse ülekäigurajale - ratturile peab autojuht teed andma ainult siis, kui juht sooritab pööret.

«Sel juhul ei ole vahet, kas üle tee läheb jalakäija või rattur. Otsesuunas liikuva sõiduki ees jalgratturil eesõigust teed ületada ei ole. Autojuht võib (aga ei pea) teed anda, aga selleks peavad osapooled enne omavahel kommunikeeruma. Jalgrattur peab tegema peatuse enne, kui sõidab ülekäigurajale, et anda autojuhile aega olukorda märgata. Kui silmsidet ja selle põhjal n-ö kokkulepet ei saavutata, siis jalgrattaga teed ületama asuda ei tohi,» selgitas lektor.

Kõnniteel liigeldes arvesta keskmise liikluskiirusega

Kehtiva liiklusseaduse kohaselt võib rattur liigelda ka kõnniteel, milleks on mitmeid mõjuvaid põhjusi nagu suur liikluskoormus autoteel, auklikud tänavad või kasvõi lombid. Kõnniteel peab aga esmalt arvestama jalakäijate ja nende kiirusega. «Nii nagu autojuhid ei suuda reageerida liiga suure kiiruse tõttu võrreldes jalgratturiga, siis sama efekt on jalakäijate puhul - nende liiklemistempo on kordi aeglasem kui jalgratturi oma. Seega ei saa 5 km/h liikuvate inimeste vahel kihutada oma täiskiirusega 30-40 km/h,» sõnas Kreek.

Jalgrattur peab tajuma ümbritsevat ning olema nähtav

Kõrvaklappide kasutamine liikluses on Kreegi arvates murettekitav nähtus. «Sellist eraldumist ei saa endale liikluses lubada - peab ka kõrvad lahti hoidma, sest keegi võib anda signaali ohu korral vms, mida rattur klappidega ei pruugi kuulda, pannes nõnda ohtu nii teised kui ka iseenda.» Samuti on rattur on liikluses niigi väike ning peab olema autojuhile nähtav. Seeõttu on kohustuslikud nii helkurid kui ka esi- ja tagatuled, paha ei tee ka ohutusvest. Ühegi tuleta ratas on autojuhile nähtav alles loetud meetrite kauguselt ning juht  pole võimeline selleltdistantsilt olukorrale reageerima.

Samas peaksid ka autojuhid arvestama, et rattad on mõnevõrra ebastabiilsemad kui autod. Näiteks tuul, möödasõitvate autode kiirus, lombid teel, vihm ja halb nähtavus mõjutavad ratturi sõitu. Seetõttu tuleks neil anda ratturile liikumisruumi ning temast ka piisavalt kaugelt mööda sõita.

Mida õpetada lastele?

Kreegi sõnul pole universaalset vanust, millest alates last jalgratturina liiklusesse lubada. Seadus lubab last ratturina liiklusesse juba kümneaastaselt, kuid lapsevanemad peavad teadvustama, et talle peab selgeks tegema, kus täpselt võib sõita ja milliseid reegleid arvestada. Lapsi tuleks pigem eemal hoida suure liikluskoormusega ristmikest nagu näiteks Kristiine, sest need pole kümneaastasele liiklemiseks ohutud. Kreegi kinnitusel mängib rolli ka lapse individuaalne küpsus, liikluse tundmine ning sõiduvahendi käsitlemisoskus.

Ta soovitab last linnaliikluses õpetada nõnda, et üks täiskasvanu sõidab ees ja teine tema taga. Nii õpib laps ise, mis on õige ning hiljem saab juba konkreetseid ristmikke ja marsruute mälupilte kasutades uuesti üle seletada. Laps peab aga tajuma, mis tunne on olla autode vahel ning mis olukorras peab andma teed. Kindlasti peaksid lapsevanemad üle kontrollima, milline on lapse liiklemisoskus, teadmised liiklusest ja ratta käsitlemine, mitte lootma jääma sellele, kuidas on last koolis õpetatud.

Kiivri osas selgitab Kreek, et kuigi see ei hoia ära õnnetust, siis teatud olukordades siiski leevendab tagajärgi ning kergemate kukkumiste puhul võib palju päästa. «Kuigi kiiver on kohustuslik 16. eluaastani, siis lastele eeskujuks olles peaks ka ise kiivrist lugu pidama,» soovitas ta.

Eelista kergliiklusteed

Põhjusteks, miks osa rattureid vaatamata kergliiklustee olemasolule siiski sõiduteed kasutavad, tuuakse trenni tegemine ja seeläbi lapsevankrite, laste, jalutajate ning aeglasemate ratturite vältimist. «Tegelikult peaks lähtuma põhimõttest, et pole oluline, et peab liikuma ülikiiresti, vaid olulisem on, et liikuda võiks turvaliselt,» rõhutas lektor. Ohtlikud olukorrad maanteel sõites tekivad näiteks veoautode puhul, kus mööda sõitev sõiduk tekitab tuulekeeriseid, mis on ratturile ohtlik. Kreek sõnas kokkuvõtteks, et metsiku kiirustamise oleme endale ise külge kruvinud ning kuni see on normiks, on tänavatel ohus kõik liiklejad, sealhulgas ratturid ning jalakäijad. Liikluses peab siiski jääma veidi aega mõelda nii enda kui teiste peale.

Tagasi üles