Belfast müüb tragöödiat

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milltowni surnuaed: nälja-streikija Kieran Doherty haual seisab ka tänapäeval pärg, kuhu on punutud Iiri Vabariigi lipuvärvid.
Milltowni surnuaed: nälja-streikija Kieran Doherty haual seisab ka tänapäeval pärg, kuhu on punutud Iiri Vabariigi lipuvärvid. Foto: Evelyn Kaldoja

Kui mõni pikast relvakonfliktist räsitud piirkond kulutab miljoneid PR-kampaaniale ja sulnile liivarannareklaamile CNNis, siis Belfast esitab musta elurõõmuga visiitkaardiks oma räige ajaloo.

Kõigepealt surus Oliver Cromwell 17. sajandi keskpaigas iiri katoliiklased siin veriselt maha ja kehtestas briti protestantide ülemvõimu. Sama tempu kordas Oranje Wilhelm. 1911. aastal ehitati siin Titanic. Iiri iseseisvussõja tulemusel jäi kuus põhjamaakonda brittidele ja Belfastist sai nende pealinn.

Kui mujal läänes sümboliseeris 1968. aasta järk-järgult edukaks osutunud võitlust kodanikuõiguste eest, siis Põhja-Iirimaal tähistas see Briti sõjaväe uut sissetoomist selleks, et hoida lahus kraaklevad vabariiklased ja lojalistid.

1971. aastal juurutasid Briti võimud siin kohtuta vangistamist, peeti tänavalahinguid ja protestantide Ulsteri Vabatahtlik Vägi (UVF) avas 15 elu nõudnud kärakaga kümnendeid kestnud pommikampaania. 1972. aastal sekundeeris katoliiklaste Iiri Vabariiklik Armee (IRA) Briti eriväelastele, kes tapsid Derry verisel pühapäeval 14 relvitut katoliiklast, verise reedega. Ühe tunni jooksul panid nad Belfasti eri punktides plahvatama 21 pommi, hukkus üheksa inimest.

1986. aastal tapsid Briti eriväelased Gibraltaril kolm IRA liiget. Nende matustele Belfastis heitis üks protestant granaadi, mis tappis kolm leinajat. Viimaste matuserongi vahele sõitsid kogemata kaks Briti sõdurit. Vihane mass piiras nad sisse ja IRA lasi britid maha. 1980ndate lõpuni juhtisid tapmiste arvu poolest vabariiklased – väidetavalt paremate pommivalmistamisoskuste tõttu –, siis rebisid lojalistid ette.

Nii kestis kõik 1998. aastani, kui sõlmiti rahu, mille tulemusel jagavad siiani võimu protestantide ja katoliiklaste äärmuslikumad esindajad. Üldiselt valitseb rahu, kui välja arvata üksikud jätkuvalt pomme paigaldavad ning sõdureid ja politseinikke mõrvavad pundid.

uued ja vanad müürid
Märke pikast räsivast ajaloost ja pikalt hoitud Euroopa terrorismipealinna staatusest leiab Belfastis kõikjalt. Näiteks vuravad ringi politseiautod, mille soomustatuse aste ületab Euroopa keskmist.

Seni seisavad ka kohati üle seitsme meetri kõrged rahumüürid protestantide ja katoliiklaste alade vahel. Esimene neist püstitati 1968. aastal arvestusega, et umbes poole aastaga, kui kogukondadevahelised pinged on leevenenud, võib selle maha võtta.

Optimistlikud ennustused ei pidanud aga paika – selle asemel ehitati hoopis uusi müüre ning praeguseni pannakse osa nende väravatest ööseks kinni, vältimaks soovimatuid intsidente pubikellaaegadel.

Pilt on sünge. Aga kohaliku turismitööstuse jaoks on just see põhiline atraktsioon. Rohkem kui loomaaeda, kirikuid või transpordimuuseumi reklaamib Belfast just põhja läinud Titanicut ja terrorismi. Nii ongi külalisel võimalik valida näiteks terve hulga n-ö poliitiliste ekskursioonide vahel.

Suunduda jalutuskäigule kunagisest terroristist giidi saatel või siis võtta bussituur ning avastada, et giidi programm koosneb peaasjalikult Briti hirmutegude kirumisest ja iiri rahvalauludest tema enda esituses.

Ja loomulikult saab kõik huvitavad kohad ka, kaart käes, läbi kõndida. Alustada võib näiteks südalinnast hotell Europa juurest. Rahututel aastatel elas seal enamik neid sündmusi kajastanud ajakirjanikest ning mitu korda tõid terroristid uudised ajakirjanikele otse «koju», pannes pommi sinna hotelli. 1993. aastal suutis PIRA-nimeline vabariiklaste rühmitus korraldada Europas nii kõva paugu, et luksushotelli riismed müüdi maha vaid 4,4 miljoni naela eest.

Otse Europa tagant jookseb protestantide Sandy Row’ tänav. Lisaks vihase näoga lojalistivõitlejate grafiti imetlemisele võib sealsetest poekestest osta Briti lippe, Afganistanis teenivaid sõdureid toetavaid lindikesi ja muud Londonile lojaalset suhtumist näitavat atribuutikat.

Sandy Row’lt edasi katoliiklaste Falls Roadile liikudes oleks kena need suveniirid kotti pakkida. Hoolimata üldiselt äärmiselt turistisõbralikust meelsusest mõlemal poolel, pole ei viisakas ega ka mõistlik iirlasi Londoni võimu kiitvate aksessuaaridega solvata.

«Britannia Iirimaalt välja!» kuulutavad kleepekad Falls Roadi elektripostidel. Suured grafitid mälestavad langenud vabariiklasi, meenutavad traagilisi kokkupõrkeid Briti relvajõududega ja avaldavad toetust maailma eri terroriorganisatsioonidele.

Tänavasildid on nii inglise kui ka iiri keeles. Ajastust, kui see nii polnud, jutustab üks paljudest Põhja-Iirimaa hädadele pühendatud lauludest – U2 «Where the Streets Have No Name».

Kui tänavanimesid veel ei võinud kahes keeles kirjutada, sodisid iirlased ingliskeelsed sildid lihtsalt mustaks – nii polnudki tänavatel nimesid. Lisaks Põhja-Iiri ametlikule valuutale naelale võtavad osad Falls Roadi poed vastu ka Iiri Vabariigis kehtivat eurot.

Falls Roadi lõpus seisab katoliiklaste Milttowni surnuaed. See on midagi totaalselt erinevat Eesti hallidest, metsastunud ja rehatriibulistest kalmistutest. Milltowni kirkavärvilised dekoratsioonid peegeldavad absoluutselt mittemorbiidselt seal puhkavate inimeste elusid.

Neitsi Maarja kujud, roosipärjad, kärtsu värvi pärgadest moodustatud hüvastijätusõnumid ning isegi jalgpallurikujulised hauapäkapikud ja jalgpalliklubide logod hauakividel annavad möödujale aimu surnud iirlaste eludest. Lehviva Iiri lipuga vabariiklaste platsilt leiab kuulsate vastupanuvõitlejate hauad, mille kividel on tihti ristatud püssid või kasutatud kolmetähelist lühendit «KIA» ehk killed in action.

Hiljem võib pildi tasakaalustamiseks läbi põigata veel ka protestantide Shankilli või Crumlini tänavatelt. Aga mõned reisijuhid soovitavad neil retkedel vältida hilisemaid tunde ning teha enne kohalikega vestlusse laskumist endale selgeks, milline protestantlik rühmitus täpselt millist tänavaotsa valitseb.

Teadmiste täiendamiseks on kasulik võtta ka musta takso poliitiline tuur. Neid reklaamitakse kui erapooletuid. Teekonda alustab mõne puuduva hambaga sohver Belfasti neutraalsest osast, teatades rõõmsalt, et seal ei sobi rääkida kolmel teemal. Usust. Poliitikast. Ja jalgpallist – sest loomulikult näitab jalgpalliklubi valik inimese usulist ja poliitilist orientatsiooni.

Kummikuul ja grafiti
Jõudes katoliiklaste linnaossa, räägib ta dramaatiliselt peenimate detailideni vabariiklaste kannatustest. Ilmestamaks juttu, kui julm võib olla meeleavalduse laialiajamine, võtab ta taskust välja Red Bulli purgi suuruse kummikuuli ja ütleb, et tavaliselt kasutati veel suuremaid ja need tegid mõned inimesed eluks ajaks sandiks.

Sohver teeb korraks jahmunud pausi vaid siis, kui Austraalia turist küsib siira uudishimuga: «Aga miks nad päriskuule ei kasutanud?» Kogub end siiski kiirelt ning sõidutab seltskonna lojalistide grafitite juurde.

Seal näitab ta kõigepealt Oliver Cromwelli austavat seinamaalingut ja sellel seisvat tsitaati: «Katoliiklus on rohkem kui religioon, see on poliitiline jõud, mistõttu ma kaldun arvama, et Iirimaal ei tule enne rahu, kui kirik on purustatud.» Ning lisab rahulolevalt, et lõpuks tõmbasid britid ise Cromwelli postuumselt neljaks.

Siis juhib giid tähelepanu samas elumaja küljele maalitud pleekinud portreele. Sellel kujutatav Stevie «TopGun» McKeag lasi omal ajal maha 20–30 katoliiklast. Nende seas ka täiesti süütuid inimesi – näiteks töölt naasva noore naisapteekri. Võidurõõmsalt kuulutab ta, et McKeag suri narkootikumide üledoosi tõttu.

Sõidu lõpuks ulatab giid visiitkaardi, kust selgub, et tema nimi on Paddy ja selles linnas pole midagi neutraalset. Kuigi oma elegantsi ja hullumeelse stiiliga kujutab Belfast äkilisemat vaatamisväärsust kui madal pubilinn Dublin.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles