Kinnisvara asukohta tasub analüüsida eri nurga alt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti kinnisvaraturg on viimaste aastate jooksul teinud olulise arenguhüppe, aga kahjuks õpime ikkagi oma vigadest, mitte naabritelt. Eelmise aasta teisel poolel algas taas eufooriline arendustegevus, millele lisas hoogu euro-ootus.
Kui kinnisvarabuumi ajal läksid kaubaks absoluutselt kõik eramud ja suvilad, sõltumata asukohast, seisukorrast ja isegi hinnast, on ostuhuvilised hakanud järjest enam väärtustama asukohta – põllupealsetes uusarendustes on tehingute arv vähenenud mitu korda.
Asukoht määrab hinna
Kevade saabudes hakatakse võimaluste piires otsima sobilikku kinnisvara, olgu selleks siis korter, eramu, suvila või krunt.
Aeg muudab trende ja näiteks 20 aastat tagasi populaarsetes suvilakooperatiivides paiknevate majakeste vastu puudub üldjuhul huvi, odavast hinnast hoolimata.
Olenemata kasutusotstarbest saab kinnisvara puhul kõik alguse asukohast, millest tulenevalt kujuneb ka maja või suvila turuväärtus. Piltlikult öeldes võime ehitada kaks sarnast maja, ühe Tallinna lähedale privaatsele krundile ja vaatega merele ning teise endisse kolhoosikeskusesse nn ääremaale, kus puuduvad elementaarne eluks vajalik taristu ja töökohad. Ehitusmaksumus võib neil majadel olla võrdne, kuid turuväärtus ja likviidsus võib asukohast tulenevalt erineda mitu korda.
Püsikulud kaalutakse läbi
Eluaseme ostmisel või planeerimisel tuleks kõigepealt alustada asukohast ja mõelda, kas kõik elementaarne ja eluks vajalik on mõistlikul kaugusel olemas.
Kuidas on korraldatud ühistransport, kui kaugel on kauplus, kool, lasteaed või arstipunkt? Võime tõdeda, et nii mõnedki uuselamurajoonides elavate perede lapsevanemad on lastele muutunud taksoteenuse osutajaks ja seda tõusvate kütusehindade taustal.
Lisaväärtust annavad privaatsus, kõrghaljastus, eramu paiknemine veekogu või metsa ääres. Väärtust vähendab aga asukoht raudtee, kõrgepingeliinide, tootmishoonete, elava liiklusega maantee või prügihoidla lähedal.
Asukohaga seondub tehnovõrkude olemasolu ja võimalikud liitumistingimused. Endistes suvilarajoonides ja vanematel eramutel on tihti vajaka elektrivõimsusest, puudub kanalisatsioon ja vee kvaliteet võib olla kõikuv. Samuti pole igal pool lubatud puurkaevu rajada. Esmapilgul soodsana näivale tehingule võivad hiljem lisanduda planeerimata kulud.
Külasta ja konsulteeri
Kinnisvara soetama asudes tuleks selgeks teha, kas krundil pole pinnas reostunud, kas kevadel suurveega on üleujutuse oht, kas metsas paikneva privaatse krundini viiva tee lükkab talvel korralikult lahti kohalik omavalitsus või tuleb selle eest eraldi maksta.
Uurida tasub sedagi, milline on lähiümbruse planeering ja selle perspektiiv – ega uus tänav või maantee hakka kulgema aia tagant?
Asukoha plussidest ja miinustest võiks rääkida ka potentsiaalsete naabritega ning võimalikku ostetavat objekti külastada nii tööpäevadel kui ka nädalavahetustel. Sageli jätavad maaklerid või omanikud asukoha ja eramu puudustest rääkimata – ise piirkonda külastades saab ühtlasi aimu ka naabritest.
Praktika näitab, et enamik kinnisvaraoste toimub emotsioonide ajel ning sageli on määravaks osutunud kardinate või tapeedi värv, mitte asukoht ega tehnovõrkude või eluaseme terviklik seisukord.
Kuna tegemist on inimeste elus olulise kaaluga otsusega, mis seob sageli 20–30-aastase pangalaenuga, soovitame hilisemate pettumuste vältimiseks konsulteerida piirkonda tundvate kinnisvaraspetsialistidega ja kohalike omavalitsuse töötajatega.