/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
Mulle ei meeldi, kui mind tembeldatakse rumalaks. Kellele meeldiks? Tõsi, keegi pole seda mulle isiklikult öelnud, kuid olen üks Eesti tarbijatest. Nende aadressil on selliseid süüdistusi viimasel ajal kõlanud üsna palju. Ei saa aru lepingutest, ei oska rahaga ümber käia, ei tea midagi finantskirjaoskusest.
Pean tunnistama, et olen selliseid süüdistusi laiemale avalikkusele ka vahendanud, sest need on kõlanud tähtsana tunduvate uuringute tutvustamisel või konverentsidel. Oleks tarbijate rumalusele osutatud vaid kord või paar, poleks selline retoorika mind ilmselt häirima hakanud. Süüdistusi on aga tulnud palju ja mitmelt poolt – nii teenusepakkujatelt kui ka tarbijakaitsjatelt.
Näidatakse tarbijate peale ja minu arvates on see ülekohtune. Ma pole nõus, et iga halb otsus – võtta teisi pakkumisi küsimata oma kodupangast laenu, sõlmida rahahädas olles leping krediitkaardi kasutamiseks või tellida IQ-testi tulemus mobiilile lühisõnumina – on ainult tarbija süü. Minu arvates võiks süüdistava sõrmega näidata ka teistele osalistele.
Hea otsuse tegemiseks on vaja infot ja mõtlemisaega. Eespool näiteks toodud olukordades sel moel otsuseid ei tehta. Pank ei suuna inimest enne laenuvõtmist sõltumatule nõustamisele (rõhk sõnal «sõltumatule»). Krediitkaardilepingu puhul paneb teller paberid kiirelt inimese nina alla ja teeb pastakaga allkirja reale linnukese. Testi tulemusi mobiilile tellides ei märka silm pisikeses kirjas ja tumesinisega mustale taustale kirjutatud röövellikke tingimusi.
Vajalikku infot hankida ja kaalutletud otsust langetada on sellistes olukordades keeruline.
Teine pool probleemist puudutab info mõistetavust. Mäletan eelmisest aastast Swedbanki uuringut, mille järgi on lepingutes kasutatud mõistetest aru saada raske igal teisel. Kas süüdi on jälle inimesed ise?
Ühelt poolt võiks ju ühineda kooriga, mis kordab, et tarbijaid tuleb tõsisemalt harima hakata ja et elus toimetulekuks peavad kõik saama ettevõtlus- või majandusõpet. Ega see mööda külgi maha jookseks, kuid samas võiks ju olla nii, et kui olen käinud koolis ja ülikoolis, siis olen piisavalt haritud mõistmaks oma emakeeles kirjutatud lepinguid.
Seega võiks teiselt poolt vaadates harida hoopis lepingute kirjutajaid. Õpetada neile, kuidas selges ja arusaadavas keeles kirjutada. Õpetada, et nad ei tee neid lepinguid enda jaoks, vaid klientidele. Kliendid on täiesti tavalised inimesed ega valda (ei peagi valdama) finantsistide ja juristide žargooni.
Niisugust õpetust on teenusepakkujatele, seaduste kirjutajatele ning ametnikele hakatud jagama näiteks USAs ja Norras. Soovitan guugeldada selget keelt märkivaid sõnu, nagu plain language või klarspråk. Väärt ideid, mida tarbijate rumaluse üle kurtmise asemel teha, leiab kindlasti.