Pangad peaks, riik võiks, aga elu on meie oma
Juhtkiri: mõtle enne laenamist
26. aprill 2011, 11:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida tähendab vastutustundlik laenamine? Tore oleks, kui pangad ja isegi kiirlaenukontorid osutuksid vastutustundlikuks kõigi majanduse kasvu ja languse kurvide ajal. Igaühele meist on siiski oma särk ihule kõige lähem.
Eelkõige tähendab vastutustundlik laenamine seda, et ei tasu seada iseennast olukorda, kus keegi teine saaks me seljast seitse nahka koorida. Riigi rolli võlaasjade korraldajana ei tasuks poliitikutel, kohtunikel ja ametnikel alahinnata, aga igaühel meist kodanikuna ei ole mingit põhjust jätta kasutamata tervet mõistust omaenda asjade korraldamisel.
Olgu ahvatlused kui tahes suured, tuleb ometi meeles pidada, et tasuta juust on enamjaolt hiirelõksus, mida vaevalt kõigi unistuste täitumiseks on mõtet pidada. Elu ülesehitamine algab paraku tööst, säästmisest ja investeerimisest, mitte tarbimislaenust uute kõpskingade ostmiseks.
Masuaastatega on Eesti eraisikute võlad pankade ees nii absoluutsummana kui ka keskmiselt laenaja kohta veidi kahanenud (kõigi peale kokku umbes poole miljardi euro jagu). Samas kasvas eraisikute laenujääk 2004–2008 enam kui viis korda – 1,2 miljardilt eurolt 7,7 miljardile. Mõistagi on ülekaalukalt suurim summa eraisikutele antud laenudest eluasemelaenud. Laenukasvust ja kahenemisest näeme nii oma kohaliku kinnisvaramulli ja selle lõhkemise kui ka üleilmse liigsuure laenupakkumise ja sellele järgnenud finantskriisi jälgi.
Lähiminevik pakub õppetunde nii pankadele, finantsturu korrapidajatele ja loomulikult ka meile kõigile tavaliste inimestena. Üks näide riigi järeldustest on finantsinspektsiooni soovituslik (!) juhend, kuidas pangad eraisikutele laene välja andes peaksid hindama laenuvõtja võimet seda tagasi maksta. Mis kaal head tava täpsustavatel soovitustel tegelikult on, näitavad meile paraku alles tulevased kohtulahendid. Olla ise kohtupraktika kujundamise objekt pankrotiasjas ei ole meist kellegi unistus.
Just seepärast tasub eraisikul enne pankadega laenu asjus suhtlemist ja laenuvõtmisel üldiselt finantsinspektsiooni juhendiga tutvust teha ning konsulteerida ka iseenda terve talupojamõistusega. Ideaalses maailmas võiks laenuandjast pank olla mõistuse hääl, mis aitab emotsionaalsetele valikutele mõistuspärast nooti juurde anda.
Paraku oleme näinud, et kui investorite raha on kuhjades, kipuvad pangad seda üksteise võidu välja kühveldama. Eluasemelaenu võtjad said pankadelt hunnikute kaupa kirju, kus soovitati võtta veel laenu, et teha vannituba uhkemaks või osta uus köögimööbel. Võlg on siiski võõra oma ja selle teadmisega tulebki valida, kas veel natuke rohkem asju on ikka meie tulevast teenistust väärt.