Tätte reisikiri: õnnis elu palmilehtedel

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rõõmus neidis: poe koristaja Makemo atollil.
Rõõmus neidis: poe koristaja Makemo atollil. Foto: Jaan Tätte

Jaan Tätte leidis ümber-ilmareisil tõeliselt õnnelikud inimesed.

27. aprill, Raroia atoll. Raroia on saarestik, kuhu maabus omal ajal kuulus Kon-Tiki ekspeditsioon. Meiegi tahtsime selle meremeestele tähtsa paiga ära näha. Nägime ja kogesime aga palju rohkem, kui oodata oskasime.

Atoll on rõngassaar. Keset ookeani paikneb sadadest pisisaartest moodustunud rõngakujuline saarestik, mille keskel laiub kaunis helesinine laguun täis tillukesi korallriffe.

Saarte materjaliks on kivistunud korallitükikesed, nagu neid võib näha ka Vilsandi randades. Enamik saartest on täis kookospalme. Meiesuguste silmadele on see kõik erutav.

Kuna oleme reisiplaanis vabad, siis otsustasime jääda kolmeks ööks ühele väiksele palmisaarele, kus peale meie ei ole ühtki inimest ja kus neid ridu ka kirjutan.

Päeval jalutame saarelt saarele, läbides kiirevoolulisi veetakistusi (ookeanist pressib tõusuga saarekeste vahelt laguuni tohutu veemass), mis on täis värvilisi kalaparvi.

Oleme näinud ka mõnd väikest haid. Õhtul teeme kaldal lõkkel süüa, siis heidame sinnasamma kaldale palmilehtedele, vaatame tähti ja kuulame palmisalus linnukontserti, mis on korraga nii naljakas kui ka kõhedusttekitav, kuni jääme magama. Kuivanud palmitüved hõõguvad lõkkes hommikuni. Pole ühtki putukat, ämblikku ega muud tüütust – vaid krabid tulevad ööseks kaldale kuivanud lehtedesse krõbistama.

Imetore on siinses arusaamatult selges vees korallide vahel snorgeldada ja uurida veealust maailma, kus on värve oluliselt rohkem kui kuival maal. Oleme ka kala püüdnud, aga kalad on nii ilusad, et ei raatsi neid veest välja tõmmata.

Peeter Rebane pidas siin oma sünnipäeva ja usun, et ta mäletab seda veel kaua. Siin tegin ka terve pika päeva üksinda matka. Kõndisin kilomeetreid põlvini vees, istusin laiul palmi vilus, sest päike kütab halastamatult, uurisin pikki tunde kivistisi rannal ja ladusin liivale ritta teokarpe. Õnnelik päev. Nagu kodus.

Elurõõmu keskel
Raroia on esimene saar Tuamotu arhipelaagis, mida seni külastanud oleme, ja suurt üldistust kogu selle kandi kohta teha ei julge. Raroia peasaarel, mis meenutab kuju ja suuruse poolest Manilaidu, nägime küla suursündmust – kord nädalas maandub sinna lennuk ja kogu saarerahvas, umbes 50 inimest, koguneb väikesesse lennujaama kokku. Lapsed saavad kommi, mehed õlut ja naised räägivad omavahel külajuttu. See kõik oli väga armas. Täna liigume siit edasi.

Selja taga on Markiisi saarestik, kus käisime Fatu Hival, Tahuatal, Hiva Oal, Oa Poal ja Nuku Hival. Kui kaks saarestikku saavad olla maksimaalselt erinevad, siis on need just Markiisid ja Tuamotu. Raroia tõuseb merepinnast vaid kolm meetrit kõrgemale, aga Markiisid on üleni pilvedesse kaduvad mäekolakad, kus inimestel on päris vähe tasast platsi elamiseks.

Esimene peatus Fatu Hiva saarel jääb meelde kui hele valguslaik inimühiskonnas. Nii korras koduümbrust ja nii palju lilli koduaedades ja lilli naiste juustes ei ole ma varem kohanud.

Oli selge, et inimesed on õnnelikud, et on sündinud just selle väga kauge saare peale, kus neid keegi ei tülita, ja nad ei taha sealt minna kusagile mujale. Turismilaevu sinna ei käi ja pea ainsad külalised ongi meiesugused purjetajad. Nii suhtuti meisse kui headesse sõpradesse.

Lummav öö
Sõitsime neil saartel päris palju autoga mööda kitsaid ja järske mägiteid, sõime väga magusaid looduses kasvavaid greipe, varusime laimisaludest laevale laime ja puude otsast keskmise kõrvitsa mõõtu leivapuuvilju.

Elu on lihtne, kasvatama midagi ei pea, enamik puid annab aastas kolm saaki, ilm on soe ja sajab parajalt vihma. Inimesed on sestap ka üpris kogukad, aga neid see ei häiri, pigem on see norm. Ainsad ohtlikud loomad saarel on metssead, keda kütitakse koertega, ilma püssideta.

Tegime ka mõne matka mägedesse. Meil kui lausmaa inimesel läks pulss üsna kõrgeks, kui astusime mööda ürgseid jõeäärseid radu püstloodis kaljuseinte vahel, kus 400 meetri kõrguselt langevad alla kosed.

Ühe öö olime ankrus Nuku Hiva saarel Danieli lahes ja see oli meie reisi seni kauneim peatuspaik. Ookeanist tuli sõita läbi kitsa prao kaljude vahele, kus on muu maailma eest peidetud väike lahesopp, mida ümbritsevad ringiratast võimsad kaljuseinad. Öösel kumas täiskuu ja aeg-ajalt läks seda kõike vaadates hingamine meelest ära.

Üks Markiiside ühine nimetaja on Tikid. Need on kunagi seal elanud rahva toksitud kivist pühakujud, väikesed kivimehikesed. Neid on metsades päris palju. Kui praegu elab näiteks Nuku Hival paar tuhat inimest, siis mõnisada aastat tagasi 70 000.

Metsades on palju suuri kivimürakatest laotud iidseid põrandaid, mõned nagu palliplatsid. Kõik võssa kasvanud. Toonase rahva majaehitus oli selline, et kõige olulisem oli massiivne kivipõrand, mis päeval kogus sooja, et öösel oleks hea magada, ja hommikuks oli see jahtunud ja hoidis päeval palmilehtedest katuste all meeldivat jahedust.

Vahetusmeestest on pardal korporant Meelis Niinepuu, kes laulab toredalt, ajades pea kuklasse nagu lind; endiselt Peeter Rebane ja Juhan Kolk (keda tunnen juba 30 aastat, kuna kuulus mingil ajal minu perekonda) naise Anneliga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles