Uus nädal tuleb külm: kuidas ahju õigesti kütta? (1)

Ettevõtte Schiedeli müügijuht Jaanus Variku tuletab meelde ka tänapäeval kehtivad ahjukütmise põhitõed.

Põlemine vajab õhku

1 kilogrammi puidu põlemiseks on vaja 9 m³ tavapärase hapnikusisaldusega õhku. Õhu juurdevoolu piirates on põlemine mittetäielik ja sooja eraldub kuni 70 protsenti vähem. Seepärast peab siiber olema kogu kütmise ajal täielikult avatud. Kuna tänapäeva akende ja majade soojapidavus on palju paranenud, on normaalse õhuvahetuse tagamiseks vajalik ventilatsioonisüsteemi olemasolu. Hoonete renoveerimise ja soojustamise käigus jätke hoonele õhu sissevõtuavad või paigaldage selline korstnasüsteem, millel on välisõhu sissevõtukanal. Vastasel juhul võib töötav kütteseade tekitada siseruumides kehva sisekliima, kuna hapnik sõna otseses mõttes imetakse toasolevast õhust välja.  

Väldi ülekütmist

Järgige kütteseadme valmistaja etteantud kütusekoguseid ja kütmise kestust. Ahju ei tohi panna liiga palju kütet korraga ning iseäranis tuleks rahulikumalt  alustada siis, kui ahi on pikalt kütmata seisnud. Ülekütmisel paisuvad ahju kivid ebaühtlaselt ja ahi hakkab pragunema. Liigkütmine on hoonete süttimise üks levinuim põhjus.

Valige sobiv küttematerjal

Ahju, pliiti ja kaminat kütke halupuuga. Puitbriketiga kütke selleks ettenähtud kütteseadet. Puitbrikett on ca 30 protsenti suurema kütteväärtusega, seega tuleks seda ka kolmandiku võrra vähem küttekoldesse panna. Vastasel korral võib see kütteseadme lihtsalt lõhki kütta.

Küte olgu kuiv

Märjast puidust eraldub väga palju veeauru, mis ladestub korstnalõõri seintele. Selle tagajärjel kattub lõõr ajapikku pigiga, mis võib süttida ja tekitada tuleohtliku tahmapõlengu.

Ärge põletage prügi

Kasutage küttekoldes vaid kütteseadme valmistaja soovitatud küttematerjali. Prügi viige ikka prügikasti, sest prügi põletamine küttekoldes suurendab tahmapõlengu ohtu ning võib halvasti mõjuda kütteseadmele. Samuti pole plasti, kummi ja muude taoliste sünteetiliste materjalide põletamine keskkonnasõbralik teguviis.

Korsten ei ole küttekeha

Kui varem peeti tellistest laotud korstent lisaküttekehaks, siis tänapäeval on üldjuhul korstna funktsiooniks üksnes suitsu ohutu väljajuhtimine hoonest. Kuna keskkütekatelde, kaminate ja teise tänapäevaste kütteseadmete põlemisgaaside temperatuur on tavaliselt 80–100 kraadi, siis ei suuda suits mingi väega korstent soojaks kütta. Seega ärge püüdke korstent soojaks kütta – see lõppeb kindlasti ülekütmise või isegi küttesüsteemi kahjustamisega.

Kui korsten läks seest põlema

Kui avastate tahmapõlengu, tuleb sulgeda õhuluugid, et kütteseade põlemiseks vajalikku õhku ei saaks ning põlemisprotsess vaikselt lakkaks. Kontrollige, et korstna läheduses ei oleks süttivaid materjale ning teatage juhtunust päästeametisse. Enne päästjate saabumist  jahutage vajadusel korstent väljapoolt märgade tekkide või süsihappekustutiga. Kindlasti ei tohi hakata tahmapõlengut veega kustutama. Pärast korstnapõlengut tuleb kindlasti kutsuda korstnapühkija, kes kontrollib ega korsten ja kogu küttesüsteem pole saanud ohtlikke vigastusi. Kuna tahmapõleng tekitab kuni 1100-kraadist kuumust, võivad telliskorstnale tekkida läbivad praod, mis võib lõppeda tulekahju või tõsise vingumürgistusega.

Puhasta korstent korrapäraselt

Aastaringse puiduga kütmise korral tuleb kütteseadmeid ja lõõre puhastada kaks korda aastas, hooajaliselt kasutatavaid küttesüsteeme üks kord kütteperioodi jooksul. Gaasi- ja õlikütteseadmed vajavad puhastamist vähemalt korra aastas. Kütteseadme kontrollimisel tuleb jälgida ega küttesüsteem kuskilt suitsu sisse ei aja ning et lõõrides, pliitides, soemüürides, ahjudes ega korstendes oleks pragusid.

Eramajade korstent võib iga majaomanik puhastada ise, ent vähemalt kord viie aasta jooksul peab seda seaduse kohaselt tegema kutsetunnistusega korstnapühkija. Lisaks korstna ja ühenduslõõride puhastamisele väljastab korstnapühkija küttesüsteemi tehnilise seisukorra ning ohutuse kohta akti. Küttesüsteemist alguse saanud tulekahju korral tuleb akt esitada kindlustusseltsile, vastasel juhul võidakse kindlustushüvitist vähendada või selle maksmisest koguni keelduda.