Umbrohuks peetavad naat ja võilill puhastavad organismi ja soodustavad seedimist, raua- ja C-vitamiini rohke kõrvenõges aitab hästi väsimuse vastu.
Naat, võilill ja nõges – kolm kasulikku umbrohtu
1. juuni 2011, 08:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ravimtaimede tutvustaja Mall Värva sõnul eemaldab naat organismist vett, kiirendab ainevahetust ja parandab seedimist, kroonilisi liigesehaigusi põdevad inimesed võiksid endale teha naaditeed. Mida noorem taim, seda maitsvam ta on – eeskätt tasubki korjata väikseid ja alles lahti minevaid lehti.
Kuna ka võilill kiirendab ainevahetust ja soodustab seedimist, on see taimetarga sõnul väga kasulik näiteks neile, kel probleeme kaaluga. Lisaks puhastab võilill maksa jääkainetest, reguleerib vere kolesteroolisisaldust ja aitab alandada vere suhkrutaset.
Kasulik võililletõmmis
Värva soovitas kangeid rohte, nagu vererõhu- või põletikuravimeid tarvitavatel inimestel juua võililletõmmist.
Tõmmise tegemiseks tuleb võtta peotäis noori võililletaimi koos nelja-viiesentimeetrise juurejupiga (võililled saab edukalt noaga maast välja urgitseda kas või tallamata jäänud aianurgast), pesta voolava vee all puhtaks, hakkida õhtul kolme-neljasentimeetristeks juppideks, panna potti ja valada peale liiter külma vett. Seejärel lasta tõmmata hommikuni.
«Hommikul kergelt soojendada, kuni vesi kohisema hakkab, siis veel paar minutit lasta tõmmata ja päeva jook ongi valmis,» kirjeldas Värva.
Taimetarga sõnul sõltub tõmmise kogus iga inimese enesetundest.
«Võilille võib pikalt juua, aga kui kaua – see on individuaalne. Kellel ei ole näidustusi, võib lihtsalt organismi puhastamiseks teha kevadel paarinädalase kuuri,» rääkis ta. «Samamoodi võib süüa võilillelehti. Kui salati sisse panna, ei riku noored võilillelehed salatit oma mõru maitsega.»
Võilillel säilitatakse tavaliselt noori juuri – neid kuivatatakse. «Pärast kuivamist on juurtel mõru maitse täiesti kadunud ja meenutavad pigem koorekommi. Neist saab ka vesitõmmist teha,» selgitas taimetark.
Värva sõnul on jaapanlased seda usku, et nad ei teegi hoidiseid ega varu midagi tagavaraks.
«Et kui süüa ühte taime või vilja tema kõige paremal kasutamise ajal, on organism nii tark, et oskab ladestada järgmise korrani paraja jao. Kui me ka ei usu seda, et organism salvestab selle järgmise aastani, siis ikkagi on kindel, et hetkel kui taim on kõige tugevam, on teda kõige õigem kasutada,» rääkis ta.
Peotäis rohelist omletti
Värva sõnul pole vaja umbrohulaadsete taimede söömiseks spetsiaalseid juhiseid otsida või kokaraamatuid sirvida. «Kui sa kindlalt tead, et näiteks naat või muu selline ei ole mürgine, panegi neid sinna, kuhu sinu enda sisetunne ütleb,» lausus ta.
Naine kirjeldas, et hommikuti omletti tehes korjab ta põõsa alt korraliku peotäie rohelist ning hakib selle söögi peale ning keegi ei tuvastagi pärast, mis seal täpselt sees. Samamoodi suppide ja hautiste puhul.
«Aga peaks meeles pidama, et neid ei panda hautisse või suppi keetmise ajal, vaid juba tulelt ära võttes kõige lõpus, muidu ei ole kasu,» lisas ta.
Nõges värskelt ja kuivatatult
Nõgest tuleks korjata enne õitsema hakkamist – praegu, mil taim on tugevas kasvujõus, on selleks väga õige aeg. Sisaldades palju rauda, aitab nõges hästi kevadväsimuse vastu.
Ent nõgesega ei tohiks liialdada. «Kellel on vereprobleemid, need peaks üldse näpud eemale hoidma – see paksendab verd,» hoiatas Värva. «Aga kevadväsimuse vastu ja esimeseks energiaks on nõges päris hea.»
Nõgese kõige klassikalisem toime on verd puhastav, taimes on palju vitamiine ja mineraale. Samuti viib nõges organismist välja liigse vedeliku ja soolad, alandab vere suhkrusisaldust ja tõkestab verejooksu.
Nõgest võib küpsetistesse, suppidesse ja salatitesse panna suve läbi. Säilitamiseks kuivatatakse nõgese lehti.
Värva selgitas, et üks taim, mida võiks praegu kindlasti süüa, ent mida tavapäraselt korjatakse alles juulikuus tema õitsemise ajal, on põdrakanep.
Põdrakanep teeb tugevaks
Viimane on asjatundja sõnul just seetõttu väga tänuväärne, et tugevdab üldiselt inimese immuunsüsteemi, omamata väga tugevat spetsiifilist ravitoimet.
«Kevadel enne varre puitumist on tal väga mahlane ja omamoodi eriliselt peen maitse,» kirjeldas Värva ja lisas, et mida vanemaks taim saab, seda vähem tema alumine ots süüa kõlbab.
Põdrakanepil säilitatakse ja kuivatatakse enamasti õisi. Õisikuid kogutakse õitsemise alguses koos pika õievarre ja mõne noore lehega. Taime tuleks korjata siis, kui seemnised ei ole õisiku alumisse otsa veel tekkinud.
Umbrohusalatit saab Värva sõnul teha suvi läbi, aga praegu paneks ta täitematerjaliks sisse kõige rohkem põdrakanepit. Sinna juurde võilille, teelehte, kortslehte, paar nurmenukulehte, naati ja paar lehekest maajalga.
«Põhimõtteliselt võib kõike panna, mis ei ole mürgine ja mida kätte saab. Oluline on, et taimed oleksid korjatud puhtast keskkonnast. Salatisse peab panema ka midagi head – näiteks kurki. Sinna võib panna ka redist – kes kasvatab ise redist, võib sinna julgelt hakkida ka redisepealseid. Kui midagi muud võtta ei ole, võib näiteks riivida paar keedetud peeti, variante on palju,» soovitas Värva.
Maitsev umbrohusalat
Lisaks võib peenralt juurde hakkida paar karulaugulehte, kindlasti murulauku, talisibulat või ka värskeid taliküüslaugulehti. Salatikastmesse paneb naine tilgakese marinaadivedelikku (näiteks hapukurkide pealt, aga võib vabalt ka muud kasutada), lisaks külmpressiõli ja pisut ürdisoola.
«See on väga maitsev! Aga esialgu, kui ei ole midagi sellist söönud, siis Lääne-Eestis öeldakse selle kohta, et väga äkiline võib olla – see võib kõhu lahti teha,» hoiatas Värva, et alguses võiks sellise salati puhul piirduda paari lusikatäiega.