Kolumnist Ahto Lobjakas tõdeb, et kui Eesti jaoks hakkab Ida-Virumaa tähendama midagi Aafrika-sarnast, oleks tegemist katastroofilise võimetusega omaks võtta meid lapsendanud vaba maailma moraalsed põhitõed.
Ahto Lobjakas: Eesti avanes aidsile kiiremini kui demokraatiale
7. juuni 2011, 17:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestil on HIV/aidsiga kummaline suhe: teed kohtusid, et kohe taas lahkneda. Meie teadvusse jõudis tõbi 1980. teisel poolel (ilmselt mitte Nõukogude propaganda abita) kui midagi kvintessentslikult ameerikalikku. Seda enam, et oma algfaasis paistis tegemist olevat lääne kommertskultuuri kutsehaigusega.
Me kõik mäletame ilmselt nakatunute prominentse nomenklatuuri tippu – näitleja Rock Hudson, korvpallur Magic Johnson (wikipedia.org-i andmeil senini elus), vettehüpete mitmekordne olümpiavõitja Greg Louganis (samuti elus), rokkstaar Freddie Mercury. Tagasivaates võib öelda, et need nimed tulid, et minna; ning koos nendega on norgus unustuskaare joonistanud esimest korda 30 aasta eest diagnoositud aidsi tähendus arenenud maailma jaoks.
Potentsiaalsest piibellikust nuhtlusest, mis ühel hetkel ähvardas neelata kogu maailma, on saanud sotsiaalne ja geograafiline nišiprobleem. Nagu 1980. aastate soengud, autod ja kassettmagnetofonid, on aids hääbunud minevikku. Sellest on saanud midagi raskesti defineeritavalt anakronistlikku umbes sama loogika järgi nagu moevoolude tõusud ja mõõnad.
Aidsist on saanud sotsiaalne nišitõbi, millega keskmine läänlane identifitseerib end parimal juhul halvas unenäos ning mis geograafiliselt seostub üha enam Sahara-aluse Aafrikaga.
Eestis on see protsess veel tuntavam kui mujal. Ühinesime läänega selleks, et minna endis ja ajas tagasi ja puhastada rahvusliku eneseteadvuse ja -määramise allikad. Aidsil on viimastega sama vähe pistmist kui Elvisel või Skandinaavia heaoluriigil. Meie jaoks on kõigi puhul teatud mõttes tegemist ühe teise ajalooga – elamata ajalooga –, mille haarmeid läänemaailma olevikus me võime hoomata, kuid mille omaks tunnistamine ühiskonnana tundub olevat üle meie võimete.
Meie igapäevases reaalsuses on aids paremal juhul teisejärguline küsimus, mis ei köida meeli ega küta kirgi. Kujutleda mõnda peavooluparteid tegemas aidsist valimiskampaania küsimust tundub kergelt absurdsena. Otseviite puudumine aidsile sotsiaalministeeriumi internetilehel tekitab küsimusi ilmselt väga vähestel.
Ometi on Eesti avanenud aidsile kiiremini kui jõukusele või demokraatiale. Siin on üks valdkond, kus oleme vägagi reaalselt Euroopa viie juhtiva riigi seas – kahjuks negatiivses mõttes. Eesti ligi 8000 registreeritud HIViga nakatunut – kelle tõenäoseks koguarvuks pakuvad asjatundjad 12 000 – asetab meid suhtarvult selles nuripidises edetabelis Euroopas väga kõrgele kohale, kui mitte absoluutsesse tippu.
Tõsi, nakatumiste arv on viimastel aastatel vähenenud, kuid see ei takista Skandinaavia riike rutiinselt hoiatamast oma kodanikke Eestis valitseva olukorra eest. Hullem veel, Eesti olukord tuleb Norra ja Rootsi ametivõimude jaoks regulaarselt kõne alla Schengeni piirideta viisaruumi ja Eesti külalistööjõu liikumise kontekstis.
Tahaks loota, et asjade seisu akuutsust ei kahanda meie jaoks asjaolu, et HIV ja aids on seni olnud ülekaalukalt venelaste probleem Ida-Virumaal ja Lasnamäel. Välisajakirjanikud on aeg-ajalt kõrvutanud Eesti kodakondsuspoliitikast tuletatud loogilisi järeldusi ning asjaolu, et ligi kümme protsenti Narva elanikkonnast on (väikese liialdusega) HIV-positiivsed.
Malthuslikus populatsioonikontrolli poliitikas meid keegi otseselt ei süüdista, kuid mõtleva lugejaskonna seas raadab selline statistika koos oma (rohkem või vähem õigesti tõlgendatud) geograafilise kallutatusega Eesti mainet enam, kui seda jõuab parandada ükski «Welcome to Estonia» või «Paremaks muutumise maa» kampaania.
Ka kolumnistlik introspektsioon lubab kahtlustada teatava «tibla kui neeger»-mõttelaadi olemasolu Eesti eestikeelses kogukonnas. Kui selline mõttelaad peaks Eesti sotsiaalpoliitilisi sihiseadmisi kuidagi mõjutama, oleks tegemist katastroofilise võimetusega omaks võtta meid lapsendanud vaba maailma moraalsed põhitõed. Võimetusega, millel võivad olla väga tõsised ajaloolised tagajärjed.
Igal juhul oleks aidsi pidamine kas otseses või ülekantud tähenduses «Aafrika probleemiks» Eesti jaoks kriminaalne lühinägelikkus. 2000. aastate alul moodustasid noored venelased enam kui 90 protsenti tõve ohvritest Eestis.
Viimaste aastate suhteliselt edukas kampaania uimastisõltlaste seas on olukorda Narvas ja mujalgi leevendanud, kuid samas levib haigus üha enam seksuaalsel teel ja selle sotsiaalne profiil n-ö normaliseerub. Nakatumiste arv võib olla vähenenud, kuid aids puudutab üha enam ka Narva-tagust Eestit.
Olukorda ei paranda seksuaalõppe neandertallaslik tase (Euroopaga võrreldes) Eesti haridussüsteemis. Nõukogude päritolu komplekside taaga all piirdutakse koolides enamasti anatoomilise suure pildiga, samal ajal kui teema sotsiaalpoliitilised aspektid (loe: rasestumine ja kaitsevahendite kasutamine) on suuresti jäetud koolide enda või «vabakondliku» ja usulise entusiasmi ja äranägemise objektiks.
Naastes ajaloolise suure pildi juurde: et osa saada, tuleb osa võtta. Aids jääb teemaks, mis tõstab lõhe vaba maailma ideaalide ja tegelikkuse vahel teravasse reljeefi nii riiklikult kui üleilmselt. Teema omaksvõtmine on osa solidaarsusest maailmaga, mis annab meile õiguse loota maailmalt samaga vastamist.
Alustagem mehaaniliselt, kui vaja, tõdedes koos Nietzschega, et nõrkus või haigus liigutavad ühiskonda edasi jõudsamalt kui ükskõik milline annus õigeks seeditud ajalugu.
30 aastat HIV/aidsi
• 5. juunil 1981 diagnoositi esimest korda HIV.
• Eestis registreeriti esimene HIV-nakkuse kandja 1988. aastal.
• Maailmas on HI-viirus või aids umbes 35 miljonil inimesel.
• Eesti on HI-viirus diagnoositud 7861 inimesel, sealhulgas aids 335 inimesel.
• Sel aastal on HI-viirus avastatud 169 inimesel.
• Maailmas on aidsi surnud 25–30 miljonit inimest.