Ehkki kindlat seost iseloomujoonte ning geenikombinatsioonide vahel pole siiani õnnestunud tuvastada, on teadlased saanud esimesi vihjeid teatud isiksuseomaduste geneetilise tausta kohta, kirjutab Alo Lõhmus.
Kuidas geenid mõjutavad isiksuseomadusi?
8. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Isiksuseomaduste seostamine konkreetsete geenidega on osutunud märksa raskemaks ülesandeks kui veel mõne aja eest oletati, kirjutas ajakiri Science. Et geenid meie käitumist mõjutavad, on samas enam kui selge: seda on tõestanud pikaajalised kaksikute ja perekonnauuringud.
Ent selget põhjuslikku seost konkreetsete geenikombinatsioonide ja niisuguste isiksuseomaduste nagu näiteks kõneosavuse ja vastutulelikkuse või vaimsete kalduvuste vahel pole siiani õnnestunud veenvalt välja tuua – erinevalt näiteks geneetiliste haiguste tekkepõhjuste selgitamisest.
«Iseloomujoonte geneetiliste mehhanismide mõistmine on suurimaid müsteeriume, millega käitumisteadused silmitsi seisavad,» ütles ajakirjale Suurbritannia Edinburghi ülikooli psühholoog Weny Johnson.
Asja teeb keeruliseks see, et ükski käitumist mõjutav geen ei reguleeri üksinda ühtegi iseloomujoont. Igaüks neist kujuneb välja pigem geenide orkestri koostöös, kusjuures üks geen võib kaasa mängida korraga mitmes bändis.
Nii näiteks võib üks geen tekitada ühekorraga soodumust nii depressioonile, liigsöömisele kui käitumishäiretele.
Et asi oleks veelgi keerulisem, võivad ühe ja sama geeni erinevad alleelid põhjustada niihästi tähelepanuväärseid vaimseid võimeid kui ka vaimuhaigust.
Et küsimuses rohkem selgust tuua, tegi Science väikese vahekokkuvõtte viimase aja saavutustest käitumuslike geenide tuvastamisel.
Nii näiteks on Kanada kompanii Genesis Biolabs välja töötanud 99 dollarit maksva geenitesti, mis peaks aitama tuvastada noorpaari väljavaadet abieluõnnele. Test otsib patsiendi DNAst geeni nimega AVPR1a, mis vastutab vasopressiini nimelise hormooni tootmise korraldamise eest. See hormoon omakorda tekitab vähemalt isastel uruhiirtel kiindumust oma partneri ja järglaste vastu, hormooni tootmist pärssiv geenivariant aga paneb geenikandja oma järglastesse suhtuma külmalt. Kas viimaks ongi leitud «lahutuse geen», nagu ajakirjandus varmalt kuulutas?
Stockholmi Karolinska instituudi teadlased eesotsas Hasse Walumiga uurisid DNAs AVPR1a geenile eelnevat pärilikkusmaterjali 500 samasoolise kaksikutepaari näitel, kellest vähemalt viis olid elanud abielus või olnud kindlas püsisuhtes. Selgus, et ühe geenivariandi puhul kaldusid seda kandvad mehed tõesti pälvima oma elukaaslastelt kehvemaid hinnanguid.
Katsealuste ja nende partnerite küsitluse abil selgus näiteks, et sellise geeni kandja ei kipu oma partnerit kuigi tihti suudlema ning pereeluväliseid ühiseid huvisid partneriga ei harrastata. Nende meeste seas leidus kontrollrühmast rohkem vallalisi, kui nad aga olidki abielus, kannatas abielu rohkete kriiside käes.
Kõnealuse geeni mõju inimkäitumisele kinnitas ka Jeruusalemma heebrea ülikoolis korraldatud katse. Teadlase Richard Ebsteini juhitud töörühm jagas 200 katsealust rühmadesse A ja B ning ulatas igale A-rühma liikmele väikese rahasumma.
Järgnevalt anti neile võimalus jagada seda raha B-rühma liikmetega, keda nad varem polnud kunagi kohanud. 18 protsenti A-liikmetest hoidis kogu raha siiski endale, 6 protsenti andis seevastu kõik ära, ülejäänud loovutasid osa summast.
Kõige isekamalt käitunud A-rühma liikmetelt leiti geeni AVPR1a sama variant, mis rootslaste tehtud katses osutas raskustele püsisuhte hoidmisel. Ebstein oletab, et neil inimestel ei toimi vasopressiini retseptorid päris tavapäraselt, mistõttu nad ei saa andmisest ja armastusest nii suurt vaimset naudingut nagu teised.
Miks aga mõned inimesed näivad alla vanduvat iga väiksemagi probleemi ees, samas kui teised trotsivad vapralt kõiki eluraskusi ja saatuselööke? Vastus sellele küsimusele võib peituda «õnnehormooni» serotoniini produtseerivas geenis SERT.
1996. aastal teatasid Saksa ja USA teadlased, et erinevused SERTi alguses leiduva häälestus-DNA lõigu pikkuses peegelduvad inimeste käitumises. Viiesajast täiskasvanud katsealusest neil, kes kippusid sagedamini kannatama depressiooni ja muretsemise all, oli kõnealune DNA lõik tavapärasest pisut lühem. Teadlased järeldasid, et lühike lõik toob kaasa serotoniini üleproduktsiooni ajus, mis omakorda tekitab ängistustunnet.
2003. aastal avastasid Uus-Meremaa teadlased, et kõnealuse geeni mõju sõltub ka sellest, millist elu on inimene elanud. Selgus, et noortel, kelle elus pole veel esinenud ühtki stressi tekitavat sündmust, ei sõltunud meeleolu vähimalgi määral SERTi DNA-lõigu pikkusest.
Kuid inimesed, kes olid talunud elus vähemalt nelja tõsist saatuselööki, kogesid 43 protsendil juhtudel lisaks ka ränka depressiooni, kui nende DNA-lõik oli lühike. Samuti selgus, et lühikese lõiguga lastel, keda noorpõlves väärkoheldi, arenes kahel kolmandikul juhtudel täiskasvanupõlves välja depressioon. Seevastu pika lõiguga lastel ei suurendanud väärkohtlemine noores eas depressiooniriski hilisemas elus.
Kuid SERTi mõju käitumisele pole kaugeltki nii selge nagu kahest ülaltoodud katsest võiks järeldada. Vale serotoniinirežiim mängib rolli muu hulgas ka südamehaiguste, skisofreenia, unehäirete, autismi ja paljude muude hädade tekkes. Nii laia tegevusvaldkonna juures pole geeni funktsioonide üle otsustada sugugi lihtne.
Ajutegevuses tähtsa signaalhormooni dopamiini puudust on aga seostatud käitumishäiretega, millega paistavad silma mõned rokkstaarid ning meediatähed, kes on kuulsad peaasjalikult selle poolest, et nad on kuulsad. Avalik lamendilöömine ning sensatsiooniline käitumine, samuti alkoholi-, narko- ja mängusõltuvus võib olla põhjustatud võimetusest ammutada naudinguid lihtsatest rõõmudest.
Illinoisi Northwestern University teadlased uurisid 195 tudengit ja leidsid, et need, kellel leidus dopamiini-tootmist pärssiv geenivariant, alustasid küll teistest varem seksuaalsuhteid, kuid olid kimpus tõsiste püsisuhete rajamisega. Kui madal dopamiinitase põhjustab kehva sotsiaalset sidusust, siis järelikult peaks kehtima ka vastupidine, oletasid selle katse järel California ülikooli uurijad.
Inimesed, kelle organism toodab dopamiini rohkem, peaksid olema usaldavamad ja seltsivamad. Tõepoolest selguski, et dopamiini tootmist soodustava geenivariandiga inimesed liituvad 8 protsenti suurema tõenäosusega poliitiliste rühmitustega.