Tätte reisikiri: noorte tüdrukute kahtlane meelitus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Isa otsivad tüdrukud: 
nemad kolmekesi vedasidki Jaan Tätte oma ema juurde.
Isa otsivad tüdrukud: nemad kolmekesi vedasidki Jaan Tätte oma ema juurde. Foto: Jaan Tätte

Jaan Tättel tekib ümberilmareisil küsimus, ega teda ühte perre isaks võrgutata.

6. juuni, Bora Bora. Jällegi on käes pereheitmise päev, saabuvad uued madrused ja vanad armsad lahkuvad. Kui jagada inimesi Arnodeks ja Tootsideks, siis lahkuv vahetus koosnes kindlalt Tootsidest... aga kellele need Arnod ikka nii väga meeldivad.

Tegelikult ma ei uskunud enne reisi, et nõnda palju maid ja rahvaid näeme. Oleme olnud teel kaheksa kuud ja vaid poole sellest veetnud merel. Praegugi peatume iga kahe-kolme päeva tagant uuel saarel ja maailmapilt aina avardub.

Liigume Prantsuse Polüneesias mööda saari, mille nimegi pole enne kuulnud, aga nüüdseks seondub iga nimega väike mälestus, väike seik, mille saab koju kaasa viia. Mõned päevad tagasi olime Hivahoa saarel. Selle keskel on tore kilomeetri kõrgune mägi.

Otsustasin selle otsa ronida. Hakkasin mööda ümber saare kulgevat kitsast teed matkama, et küll varsti mõni rada üles viib, aga ei viinud. Nõnda marssisin 25 km ümber saare läbi tillukeste külakeste ja nägin ehk rohkem, kui oleksin mäe otsast näinud. Korra üritasin läbi metsa mäkke tõusta, aga kui olin pool tundi võsas mässanud, okastest verine ja edasi jõudnud vaid viis meetrit, siis loobusin.

Kui tavaliselt on siinsetel saartel palju koeri, kes kõik on ülisõbralikud ja inimpelglikud (veel paarsada aastat tagasi oli koer siin sigade kõrval hinnatud toit, neid söödeti selleks vaid taimedega), siis Hivahoal olid koerad kurjad. Korra nägin üht mõrtsukat minu poole tormamas.

Murdsin kiiruga võsast kaika ja virutasin koerale, kes juba raevukalt mu sandaali pures, lagipähe, nii et pehkind kaigas läks pooleks. Seejärel otsisin ühe pikema ja kõvema kepi ning ülejäänud aja käisin nagu Kristjan Jaak Peterson mööda saart ringi. Õnneks koerad kartsid seda kaigast ja rohkem ligi ei tikutud. Kui jätta arvestamata kolm tüdrukut, kes mul sõrmest kinni võtsid ja ühe suure puu alla varju vedasid, kus oli vist nende lemmikpaik.

Tüdrukud olid õnneks või kahjuks vaid kümneaastased, aga sellegipoolest täis võlukunsti. Alguses laulsid mulle, siis tantsisid, ja neil oli tohutult lõbus. Lõpuks võtsid jälle mu sõrmedest kinni ja vedasid oma majja, mis asus lähedal merekaldal.

Napis rõivastuses naine
Siinsed majad on rohkem hõredate seintega katusealused, et võimalikult palju õhku läbi käiks. Mingeid lendavaid putukaid pole. Majas oli tüdrukute ema natuke liiga napis rõivastuses. Mind pandi põrandale madratsile istuma. Plikad tõid kannuga vett ja ema tõi puuviljavaagna. Tüdrukud andsid mõista, et näitaksin emale aparaadist fotosid ja filmilõike, mis ma neist tegin. Ema tuli mu selja taha madratsile ja pani lõua mu õla peale, et paremini pilte näha.

Arvan, et nad on lihtsalt vahetud inimesed ega karda võõrast puudutada. Võiks ju mõelda, et tüdrukutel on ülesanne otsida endale uus isa, aga seda tunnet ei tekkinud. Minu rikutud meel aga haistis, et sealt tuleb ruttu kaduda, ja nii ma ka tegin. Tüdrukud jooksid mulle varsti järele ja ulatasid kepi, mille olin maha unustanud. Lehvitasime veel kaua.

Minust nad sinna laulma ja tantsima jäid.
Oleme käinud tõesti paljudel saartel, aga seni ainult Hivahoal on esinenud nähtus, mis mind sügavalt mõtlema pani. Kõikjal mujal on tavalised kunstlilledesse uppunud surnuaiad, aga sellel saarel oli pea igas kodus oma väike surnuaed; kas siis kohe keset hoovi või natuke majast eemal.

See on suur asi, kui selline pühapaik on sulle nii lähedal, see peaks mõtlemises midagi muutma. Ainult raske on vist nõnda oma kodu vahetada. Ju siis nemad siin ei vaheta.

Eile lahkusime Raiatea saarelt. Kui tegemist ei ole atollidega, on siinsed saared välimuselt üpris sarnased: keskel kõrge põõsastikuga kaetud mägi ja ümberringi mere ääres lauged kitsad tasandikud, kus asuvad teed ja külad. Meres ümbritseb saart rõngana korallriff, mis kaitseb kaldaid suurte lainete eest, nii et majad asuvad enamasti kohe vee piiril.

Raiateal tegime meeskonnaga matka ilusa kose alla. Matk osutus päris raskeks. Tuli mitu korda ületada kiirevoolulist jõge, tuli ronida mööda järske kaljuseinu, kus olid kaljunaeltega kinnitatud köied, ja tuli bambusmetsas otsida vaevuaimatavat rada. Kõik oli väga ilus ja suur vaheldus laevas loksumisele. Võtsin kosele kaasa ka oma voodilinad, et neid magedas kärestikujões pesta. Praegugi lõhnavad need mu külje all mägede jaheduse järele.

Hallide silmadega neiu
Eks me ole reisil koski palju näinud ja meile ei olegi nii tähtis lummav vaatepilt langevast veest, pigem naudime kose all külmas magedas tiigis mõnulemist. Seekord jäi too mõnu küll vaid tunniajaseks, sest kohale saabusid mõned prantsuse rännumehed ja eestlane ei mahu ju teistega kõrvuti.

Tahiti ja kõik ümbritsevad saared on kuulsad oma pärlikasvatuste poolest. Enam ei otsita pärlikarpe suvalisest merepõhjast, vaid karpidesse pannakse nn seeme ja mõne aasta pärast on pärl valmis. Kõikjal on pärlipoed. Vahetusmehed on neid siin ostnud ja läksin minagi piiluma, et äkki ostan.

Ju sattusin valesse poodi, aga kui keegi räägib või laulab pärlisilmsest neiust, siis mulle tähendab see nüüdsest, et neiul on igavad hallid silmad. Minust jäid pärlid ostmata. Iga teokarp rannal on huvitavam ja ilusam kui kuulus ja väga kallis pärl.

Marko Matvere ostis endale eelmiselt saarelt ukulele, väikse kõvahäälse keelpilli, ja harjutab seda nüüd minust mitte väga kaugel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles