Joakim Helenius: hea kriis muudab Eesti tugevamaks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Liis Treimann

Teiste seas on ka Trigon pidanud teatama halbadest uudistest, kui sulgesite esialgu kuuks ajaks Uus Euroopa Väikeettevõtete Fondi.

Millal on majanduses oodata heade uudiste aega ja milliseid julgustavaid signaale peaksime otsima?


Kui inimesed tahavad signaale otsida, siis jälgigu, millal börs tõusma hakkab. See annab ilmselt aimu, millal ka tegelik majandus paremuse poole pöörab. Kui see juhtub ja SKP kasv jälle positiivseks muutub, võime järgmiseks oodata kinnisvarahindade tõusu.

Kui rääkida kitsalt Eestist, siis meie probleemide põhjused pole ju tegelikult kadunud. Tööjõud on jätkuvalt kallis, teadmistemahuka tööstuse osakaal väike, vaid jooksevkonto defitsiit on hakanud vähenema...
... sest inimesed ostavad vähem välismaist kraami, mitte sellepärast, et oleks hakatud rohkem eksportima!


Tööjõuturg peab muutuma paindlikuks, mis on töötajatele kindlasti valus. Eesti tööõigus lubab ettevõtetel majanduskeskkonnale siiski üsna kiirelt reageerida ja ma usun, et järgmise aasta, võib-olla ka pooleteise jooksul me nominaalpalkade kasvu praktiliselt ei näe. See tähendab reaalpalkade tõsist langust. Kindlasti näeme ka tööpuuduse kasvu.


Samas saab osast tööjõust loobuv ettevõtlussektor endale lubada rohkem kaupu ja teenuseid ehk Eesti majanduse tootlikkus hakkab väga kiirelt kasvama ning Eesti kaupade-teenuste konkurentsivõime saab olema palju parem kui näiteks aasta tagasi. Eesti ei tohiks kunagi enam lubada oma konkurentsivõimel nii dramaatiliselt langeda, nagu juhtus viimastel aastatel.


Kuid ma arvan, et Eesti majanduses võib juba praegu näha tõsiseid paranemise märke. Just selles osas, kuidas ettevõtted on palju-palju tõsisemalt keskendumas efektiivsusele. Eestil on ees rasked, õigemini väga rasked ajad, aga need laovad vundamendi tugevale taastumisele. Usun, et Eesti majandus taastub tänu oma paindlikkusele langusest varem ja kiiremini kui enamik Euroopa riike.
Võtmesõnaks ongi tööjõu tootlikkus, et see ei kasvaks kiiremini kui palgad.

Jutte tootlikkuse tõstmise vajadusest on räägitud juba aastaid, ka siis kui majandus täistuuridel töötas. Aga nagu nüüd näeme, jäigi see jutuks. Tuleb välja, et jutust tegudeni jõudmiseks ongi üht mõnusat kriisi vaja?


Head kriisi on vaja jah, kuid Eesti õppimisvõime annab optimismiks alust. Soome läbis 1990ndate algul väga tõsise kriisi ja tegi ka tõsised järeldused. Kaheksakümnendate lõpus oli Soome majanduses suur mull, sisemaine tarbimine küttis tagant eluasemehindu, inimesed raiskasid palju, riik importis palju tarbekaupu ja eksport kiratses, nagu Eestiski viimastel aastatel. Pärast kriisi on Soome eelarve ja jooksevkonto olnud stabiilselt plussis ning majandus Euroopa tugevamate seas.

Paneme ennast tavalise ettevõtja olukorda. Kohanemine ja efektiivsusele panustamine nõuab märkimisväärseid investeeringuid, samal ajal on krediidivõimalused viimase aastakümne kõige nirumad. Ta seisab päris kehvade valikute ees?


Jah, kuid see ongi tema suur väljakutse. Ettevõtted peavad end ümber korraldama ja efektiivsusele panustama, paljud ei saa enam loota pangandussektori abile. Tuleb leppida sellega, et uusi laene tuleb lähiaastatel üsna napilt. Aga kaugemas perspektiivis peaks see hea olema, see sunnib inimesi tegema hädavajalikke otsuseid.


Ilmselt ootavad ka pangad ettevõtteilt nüüd suuri ümberkorraldusi isegi olemasoleva toetuse säilitamiseks, et laene katta. Sellistest firmadest, kes loodavad kuidagimoodi langusest läbi vedada ilma suuremat tegemata, ei jää kuigi paljud vee peale.


Eile rääkisin sõbraga, kes ajab Eestis äri. Ta pidi panema enamiku oma valgekraedest töötajaid valiku ette, kas leppida palga 40-protsendilise (!) langusega või peab firma hakkama töötajaid koondama. Mitte keegi ei eelistanud koondamist, ehkki see tähendas dramaatilist kaotust sissetulekuis.


Lähemas tulevikus näeme selliseid stsenaariume üha sagedamini, kus tööandja peab kas koondama või palkasid alandama. Enam ei saa minna panka ja raha laenata, tööandja peab kuidagi oma kulud tuludega vastavusse viima.


Me liigume lihtsalt maailmast, kus inimeste sissetulek tõusis iga aasta paarkümmend protsenti, maailma, kus paljude inimeste sissetulekud järsku vähenevad. Aga ma pean seda palju paremaks valikuks kui üldised koondamised.


Oleme praegu huvitavas olukorras. Teistest paindlikumad riigid ja ettevõtted on kriisi lõppedes palju tugevamad. Eestile on see suurepärane võimalus tulla olukorrast välja märksa tugevama majandusega kui siiani.

Kui kaua kulub ühiskonnal järgmine kord unustamaks, et kõik ei saa korraga rikkaks?
Kahjuks on inimestel neis asjus lühike mälu. Ma loodan väga, et poliitikute mälu on pikem, selleks annab alust Soome kogemus.

Oleme endale pikalt sisendanud
E-tiigri juttu, millel nüüdseks enam alust pole. Millisesse sektorisse te oma isiklikku raha praegu panustaksite?


Ma ei panusta raha sektoritesse, vaid inimestesse. Usun, et Eesti tulevik seisabki just ettevõtlikkuses. Tohutu rahvusvaheline hiiglane nagu Nokia, vaevalt oma keskuse kunagi siia kolib. Palju tõenäolisemalt muutub Eesti väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tugipunktiks, kus firmad asuvad ja tegutsevad ning müüvad oma tooteid-teenuseid Skandinaaviasse ja ka mujale maailma.


On väga oluline, et Eestis säiliks avatud ja ettevõtlussõbralik majandus. Riik ei vaja vaid Eesti ettevõtjaid, vaid ka Lääne ettevõtjaid, kes leiavad, et kodumaal on maksud liiga kõrged, äriseadustik keeruline või tööjõu seadusandlus liialt piirav, ning otsustavad pigem siia tulla.


Kõik maailma dünaamilisemad majandused, nagu Singapur, Hongkong, Luksemburg, põhinevad avatusel ning suurim viga, mis Eesti võib teha, on mingil moel protektsionistlikuks muutumine. See määraks Eesti veel pikaks ajaks vaeste riikide hulka.


Ettevõtjate kaitsmine välismaise konkurentsi eest või maksukoormuse tõstmine tooks kaasa tohutud riskid, ehkki keegi võib praegu täitsa välja tulla mõttega, et tõstame makse ja kasutame seda majanduse arendamiseks. Inimestele, kes pole majanduse alal kõige teadlikumad, võivad sellised hüüdlaused praegu atraktiivseks muutuda.

Kui kujutlete end valitsuse liikmeks, siis mida oleksite seni teistmoodi teinud?


Suures plaanis on majanduspoliitika minu arvates okei. Eelarvepoliitika ei teinud praeguse kriisi leevendamiseks küll suurt midagi, aga ma ei tahaks siin targutada, mida valitsus peaks tegema.


Peamine on, et Eesti ei saa endale lubada negatiivset eelarvet. See on suurte riikide luksus, aga Eesti on väike, siin puudub arvestatav laenuturg ja riik peaks selle laenama väljast. Aga praeguses olukorras ma küll ei teaks, kust.


Kuid praktilisest vaatenurgast on puudu Eestis agressiivsest turundamisest välisinvestorite seas. Kas või Skandinaavia investoritele, et nad toodaks Eestis kaupu ja teenuseid, mida Skandinaaviasse tagasi müüa. Sellele kulutatud raha tooks end tagasi tuhandekordselt. Mõni tuhat Tallinnas elavat, peamiselt ettevõtjast skandinaavlast, kes looksid siin töökohti, mõjuks suurepäraselt nii majandusele kui Eesti ja Skandinaavia suhetele.

Sõnastame siiski selgelt ettevõtja valikud, kui krediidivõimalused on kokku kuivanud, ent ilma märkimisväärsete investeeringuteta paljud edasi minna ei saa. Mis valikud tal on?
Finantseerimisest saab muidugi väljakutse.

Pead kas tagama piisava rahavoo kulude katmiseks ja niiviisi rasked ajad üle elama, kui aga kulud ületavad tulusid ja pangast abi pole loota, on kaks võimalust. Esimene on paraku likvideerimine, teine on väljastpoolt tulevad investeeringud. Kui firma ärimudel on perspektiivne ja firmal on hea juhtkond, on ka raskel ajal võimalik leida investoreid.

Teisisõnu, Eesti kapitali roll siinses majanduses väheneb veelgi? Või kas on üldse põhjust eristada kodumaist ja välismaist kapitali?


Ei ole, kapitalis pole midagi rahvuslikku. Oluline on see, kus kapital asub, kus see töökohti loob ja makse maksab. Ma toon näite iseendast. Ma tegutsen Eestis. Ütleme, et järgmise kümne aastaga kasvab Trigon palju suuremaks ja võimsamaks, talle kuulub palju Eesti ettevõtteid. Inimesed näitavad näpuga, et suur väliskapitalist, kes ostab Eestit üles.


Kui ma siis astun kodakondsus- ja migratsiooniametisse, võtan Eesti kodakondsuse, olen järsku Eesti kapitalist. Mida see muudab? Kas kogu mure, et väliskapital ostab Eestit üles, on ühekorraga kadunud? Kas Trigoni investeeringud on nüüd Eesti investeeringud? See nägemus, et kapital sõltub kellegi passi värvist, on tänapäeva maailmas lihtsalt rumal. Riigile on oluline töökohtade loomine ja majandustegevus selles riigis.

Kas teie suurinvestorina tunnete muret mõne majandussektori, näiteks energeetika, selge politiseerumise pärast Euroopas?


On sektoreid, mis on juba praegu väga politiseeritud, eeskätt tõesti energeetika. Olid ju ajad, mil Saudi Araabia nafta kuulus Shellile või Texacole. Praegu ei kujuta keegi ette, et see nafta kuuluks kellelegi teisele, kui riigile, kust see välja pumbatakse. Palju paanikat tekitas ka Vene naftavarude natsionaliseerimine pärast 1990ndate majanduskrahhi. Aga miks peaks Venemaa erinema teistest, kas või Venetsueelast?


Võib arvata, et energiavarud ongi määratud ühel või teisel viisil natsionaliseerimisele. Ka lääneriikides, kus suured naftakompaniid võivad olla naftaväljade omanikeks, korjab riik naftalt üüratuid makse, mis teeb enam-vähem sama välja. Ma ei usu, et energiakandjate eraomandus oleks iseenesest midagi eriti olulist. Majanduse paneb tööle see, kui erasektor hoolitseb enamiku ressursside jaotumise eest, kuid teatud harude väljajäämine erasektori kontrolli alt ei ole probleem.


Praeguse, võib-olla ajaloo kõige suurema finantskriisi üks õppetunde on see, et me ei tohi ideoloogiat ülemäära tõsiselt võtta. Kõik on nõus, et erasektor on otsuste langetamisel suures plaanis palju efektiivsem kui riik. Ent ma pakun kriisi tulemuseks, et riigid võtavad endale taas suurema rolli vähemalt majanduskeskkonna reguleerimisel, aga võib-olla mõnes sektoris ka omanikuna. Sellepärast ei peakski eriti muretsema.


Põhjust muretsemiseks oleks, kui hakkaksime tundma sotsialistliku teooria comeback’i. Kui tõsised poliitikud hakkaksid uskuma, et majanduse koondumine riigi kätte võiks olla mingil moel kasulik, siis oleksime tõsises hädas. Strateegiliste ressursside, nagu energiakandjate kontrollimine riigi huvides ei mõjuta majandust.

Millise pilguga vaatate ida suunas? Mis tingimustel julgeksite soovitada Venemaale investeerimist?


Ma olen Venemaa ja Ukraina suhtes kindlasti väga avatud. Miskipärast usun, et see kriis paneb Venemaa juhtkonna mõistma, kui olulised on head suhted välismaailmaga. Igasugused kriisieelsed soovunelmad, nagu teaks Venemaa kõike või et Vene valitsus on targem kui turud ja ülejäänud maailm kokku, on nüüdseks ilmselt ajalugu.


Ma usun, et läänemaailma üks suuremaid väljakutseid paari järgmise aastakümne jooksul on Venemaa integreerimine lääne majandusega. Seda saab teha vaid jõulise majanduslike sidemete loomisega.


Ma ei arva, et Venemaa on läänele või Balti riikidele suur oht, sest viibin ise palju Venemaal ning seal on lihtne mõista, et riigi tegelikud probleemid on mujal. Nende mure pole see, kuidas naabritelt territooriumi ära võtta, vaid kiirelt kahanev rahvastik, üha kasvava rahvaarvuga naabrid, järjest suurenev moslemi kogukond. Ainus loogiline partner, kellele Venemaa selle juures loota saab, on lääs.


Varem või hiljem areneb Venemaa siiski enam-vähem läänele sarnanevaks ühiskonnaks. Ma pakuks siiski, et see toimub pigem hiljem kui varem, sest ei saa mööda vaadata venelaste lembusest tugevate juhtide vastu ja suhtelisest ükskõiksusest demokraatia osas.

Aga lühemas perspektiivis – kui ettevaatlikud peaksid Baltimaade investorid ja ettevõtjad praegu Venemaa suhtes olema?


Üsna ettevaatlikud, sest Venemaa on Baltimaade, eriti Eesti suhtes praegu tundlik. Kuid inimeste mälu pole väga pikk ning vaevalt, et Baltimaad venelastele nii ülemäära tähtsad on, et aegade lõpuni vimma pidada. Kindlasti tõmbab kriis ka venelaste tähelepanu kodumaistele probleemidele.


Veelgi parem, kui kaupade-teenuste tootmine Skandinaaviale, oleks võimalus toota Vene turule. Või toimida sillana, mille kaudu lääne investor pääseks Vene turule. Paljud eestimaalased valdavad lisaks ärioskustele ja inglise keelele ka vene keelt ning mõistavad vene mentaliteeti ja kultuuri, mis on väga hinnaline kombinatsioon.


Iga lääne investor vajab Venemaal tegutsedes partnerit, kes aitab tal seal asjadega hakkama saada. See on siiski lääne investori jaoks võõras keskkond ja paljudele on nii keele- kui mentaliteedibarjääri tõttu vahetu suhtlemine venelastega raske.


Siin on aga pea iga mees, kes on hilistes kolmekümnendates või vanem, teeninud Nõukogude armees, valdab vene keelt, oskab venelastega kas või viinaklaasi taga probleeme lahendada. See on oskus, mida lääne inimestel pole. Seepärast on Venemaa Eestile võimalus. Millal sellele aga ligi pääseb, näitab aeg.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles