Perearstide ja sotsiaalministeeriumi vaidlust, mis nüüd hakkab võib-olla lahendust saama, tuleks vaadelda laiemal taustal. Isegi kui tembeldame mõne arstide nõudmise väljapressimiseks ja ise usume, et just nii ongi õige öelda, tuleks arvestada mõnede asjaoludega.
Erinevalt suurest osast ametnikest või näiteks õpetajatest ei ole arstid ankurdatud meie kultuuri ja õigusruumi külge. Isegi ELi töökonkurssidel on me ametnikel raske läbi lüüa. Kas asi on nende puudulikus kompetentsuses või väikeste ja uute diskrimineerimises, pole selle võrdluse juures nii oluline kui fakt, et isegi Brüssel ei laienda kuigivõrd me ametnike karjäärivõimalusi.
Kuigi ka arstide väljarännet takistavad kultuuride ja õigusruumide erinevused, näeme, et nende valikuvõimalused on avaramad. See pole üksnes Eesti ega isegi mitte Ida-Euroopa probleem. Ka Soome ja Rootsi arste meelitavad Norra kõrgemad palgad ning kogu maailma arste meelitab USA, kus arstide teenistus ei tähenda lihtsalt suhteliselt mugavat palgatöölise elu, vaid võimaldab heal juhul tõepoolest rikkaks saada.
Arstide tööturg on (mööndustega) globaalne, ametnike oma pole seda teps mitte. See ei tähenda, et ühiskonna raha ja ülesandeid jagades tuleks arstide nõudmiste ees valimatult käed üles tõsta. Küll aga tasub arvestada võimalusega, et oma alternatiive kirjeldades arstid ei blufigi, erinevalt paljude teiste elukutsete esindajatest.
Kurjad keeled räägivad, et perearstide lobitöö on aastate vältel olnud saamatu, ultimatiivne, üliemotsionaalne etc etc. Isegi kui neil anonüümsetel ütlejatel on õigus (kuidas seda küll mõõta?), ei muuda see suurt pilti ega anna mingisugust lahendust.
Raha meil loopida pole ning ühe inimese raviks kulutatud eurode poolest ei jõua me niipea maailma rikkaimate tasemele. Kreeka ja teisedki on seda võla arvel proovinud ja me näeme tulemust. Erinevalt Kuubast ei taha ega saa me kedagi riigis kinni hoida.
Peamine tee on ikkagi efektiivsuse suurendamine, kohendades reegleid ning arendades abiteenuseid. Selleks tööks oleme ühiskonnana palganud poliitikud ja ametnikud. Arsti tuleb kasutada selleks, milleks ta on välja õpetatud.
Põhimõtteliselt võite ju dirigendi kutsuda oma WC-ummistust likvideerima, aga arvata on, et te ei jaksa ta tööaega kinni maksta. Pealegi ei tunne ta wc-asjandust nii hästi kui elukutseline torumees.
Samamoodi ei jaksa me ühiskonnana lõputult kinni maksta seda, et mis tahes tippspetsialist tegeleb talle võõra tööga, ehkki teises kohas vajatakse ta eripäraseid teadmisi ja oskusi.