Tätte reisikiri: sõltuvus jõuduandvast hingerahust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte avastab ümberilmareisil, et kogu meeskond on kergelt armunud.
Vist 24. august, Vanuatu saarestik, Santo saar. Vanuatu poeb aina tihedamini hinge ligi. Armsaks on saanud isegi Ambrymi vulkaanidest tõusvad hallid tahmapilved, mis sõltuvalt tuulest kord ühe, kord teise saare kohal koos vihmaga alla sajavad. Sellise vihmapiisa silma sattudes on tunne, nagu tilgutaks keegi kibedat arstirohtu.
Arstirohtudest rääkides – hea semu doktor Toomas Põld saatis meie laevale vererõhuaparaadi, veresuhkru mõõtmise riistapuu ja veel mitmeid lakmuspabereid analüüside tegemiseks. Päris tore on arsti mängida. Varsti on mul tervikpilt meie tervislikust seisukorrast olemas.
Endale pidin küll prooviks kümmekond auku sõrme otsa tegema, enne kui veretilga kätte sain. Tulemus oli 4,6 – mida iganes see ka ei tähenda. Tuleb meelde lapsepõlv, kui veetsin palju aega isa töö juures ja vaatasin, kuidas ta haigetele süsti tegi ja vererõhku mõõtis ja kõige enam ravis siiski hea sõnaga. Eks püüan seda siin minagi teha.
Tervisel pole häda midagi, välja arvatud mädanema kippuvad kriimustused. Alustasime ka malaariat leevendavate tablettide võtmist, sest vastavad piirkonnad lähenevad.
Suure asjaga sai hakkama vahetusmadrus Priit Rebane. Juba Tallinnas tõstis ta pardale peenelt komplekteeritud hiiglasliku kalapüügiasjade kasti, kust küll salamahti oleme üht-teist näpanud. Priit võttiski kalastamise laeval oma kontrolli alla ning raamatust näpuga järge ajades tegi peeneid sõlmesid ja vahetas lakkamatult lante jne.
Natuke muigasime selle peale, aga muiged lõppesid, kui korraga oli meie laeva taga mässamas pea kahemeetrine siidhai, kelle suure võitlusega pardale venitasime. Tahtsime ta küll tagasi lasta, aga landist vabastamise käigus sai kalake nõnda palju viga, et otsustasime ta ära maitsta. Raul Normak valmistas kiirelt haiuimesupi, mis kõlas kuidagi kirjanduslikult tuttavalt, ja õhtul grillisime kergelt marineeritud haid lõkke peal. Oli suurepärane, aga jõudsime ära tarvitada vaid kümme protsenti kalast.
Raske ülestunnistus
Sikutasime hai Epi saarel kaldale ja kohalikud inimesed, kes pidasid sealsamas suurejoonelist kohtuprotsessi moraaliteelt kõrvale astunud tütarlapse üle, tormasid meie kala kallale nagu kaarnad, tuues vahetuskaubaks palju banaane, papaiasid, greipe ja muud rohelist.
Oli päris tore äri. Lisaks Priidule on laeval praegu vahetusmeheks väga pikk Riivo Tuvike, kellele tuleb alt üles vaadata ja kes üllatas meid elegantse purjesportliku riietusega, kui asusime tema esimesele ookeanikogemusele.
Veel saabusid pardale kolm heledapäist (et mitte öelda blondi) naismadrust: Reeli ja Lily Tambek ja Kadri Saar, kes vajavad veel lähemat tundmaõppimist. Marko Matvere tegigi sellega algust, valmistades saabujatele isiklike vahenditega kohalikku kaavat.
Veeretan siin juttu ühest ja teisest, et mitte rääkida kõige olulisemast, mida on väga raske teha. Eks me oleme kõik Vanuatusse kergelt armunud. Saarestik on muidu nagu iga teinegi siinkandis – natuke metsaseid mägesid, natuke kauneid randasid, mõned jõed, lõputud kookosepõllud, mangroovivõpsikud jne.
Aga siinsete inimestega on lahti midagi iseäralikku, mida me seni pole oma reisil veel kohanud. Olen imetlenud Tiibetis lapselikult naervaid särasilmseid vanu munkasid, olen näinud Iraanis üle piiride minevat külalislahkust ja abivalmidust, olen näinud Aafrikas elujõust lõhkevaid ja inimsoole oma väljanägemisega au tegevaid neegreid, aga siin, Vanuatul, on midagi sellele kõigele lisaks.
Kosutav lähedus
Vanuatulaste pilkudes on mingi jõuduandev rõõmuga täidetud hingerahu. Sõna «jõuduandev» ei ole siin juhuslikult, vaid selles ongi asja iva. Nende inimeste läheduses on niivõrd kosutav viibida, et sellest võib tekkida sõltuvus. Isegi suvalises poes ootad, et kassapidaja viskaks sulle ühe pilgu ja kingiks veidi oma soojast elada-tahtmisest. Ja seda ta teeb.
Turul, külatänaval, linnatänaval, pesumajas, taksos – igal pool jagatakse sulle heasoovlikke naeratusi, nagu nad aimaks, et selliseid ei kohta me rohkem mitte kuskil maailmas; nagu oleks see nende privilegeeritud ülesanne maailma paremaks muuta.
Kui ma räägin naeratusest, siis ma ei mõtle seda, et suunurgad tõusevad veidi kõrgemale. Vanuatulase naeratus tuleb silmadest – soojusest ja heledusest, mis sealt kiirgab.
Ma ei tea, kas see tuleb kodusest kasvatusest, tugevatest tabudest või on see kaasasündinud rahvuslik omapära, rahvuslik jõud. Ei tea. See on ainus koht minu reisikogemustest, kus linnainimene ei erine maainimesest. Enamasti on kohe tunda, et linna ümber asunud maainimesed on veidike katkise hingega ega parane päriselt kunagi. Siin ma seda aga märganud ei ole, kuigi olen otsinud.
Olen väikeses toakeses mere kaldal, lubasin endale päevase puhkuse laevarutiinist. Just oli koputus uksele ja teenijatüdruk tõi tagasi pesu, mis ma pesta andsin. Sain üle uksepaku sellise naeratuse, nagu ei oleks mulle tagasi ulatatud minu räbalduvaid riideid, vaid nagu oleksin saanud piiluda korraks haldjate maailma. Ei teagi, miks ma sellest siin nii erutatud olen? Ju siis tunnen sellest niivõrd puudust. Omas kodus on mul ju see kõik olemas.