Täiesti märkamatult on minu rõdule hiilinud sügis. Alles sai muretsetud, kuidas taimed suvepuhkuse omapäi üle elavad. Tunnistan, et kuigi katsetasin erinevaid kastmissüsteeme, jätsin oma rõduaia ilmataadi hoolde. Sellest täitsa piisas.
Potiblogi: sügiskliima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suure sügisese saagikoristuse pärast ei pea rõduaednik-potipõllumees muretsema ja seega on mul olnud aega mõelda, mis läks sel hooajal hästi, mis halvasti. Eelmise hooaja häbitunnet, mis oli siis tingitud täiesti ebaõnnestunud maasikakasvatusest, ei pea ma tundma.
Esiteks õnnestus igati taimede valik rõdukastidesse. Vaheldumisi sai panna siis roomava matesvitsa ja aed-raudürdi taimed. Viimased ajavad kusjuures uusi õiekobaraid veel praegugi. Tippajal ehk juulis oli aga kogu rõdukast täidetud imeilusate lillakate õiepallidega.
Teine õnnestumine on kindlasti kõrvitsataime potti pistmine. Ükski kõrvitsamuna päris suureks ei kasvanud, kuid tore ronija ja õitseja on kõrvits rõdul siiski. Kusjuures, hiljuti haaras mu silm kõrvitsataime ka Mustamäel ühe korrusmaja rõdul.
Kaks aastat rõduaedniku kogemust on aga õpetanud, et till, basiilik ja salat minu rõdul kasvada ei taha. Tillitaimed venivad pikaks ja kasvatavad külge mõne ükskiku oksa, basiilik jääb samuti kängu ning salat läheb hoolimata igapäevasest kastmisest kiiresti kibedaks.
Samuti on kaheaastane kogemus õpetanud, et minu peamised vaenlased - tuul ja suitsetav ülemine naaber, ei kao kuhugi. Seega pean järgmisel aastal taimede paigutuse nendest faktoritest lähtuvalt ümber vaatama.
Sügiskliima on tegelikult kaasa toonud veel ühe pahareti - vihma. Kui vihm on väga tugev, peksab see rõduäärele pandud väiksematest pottidest mulla välja ja ajab mööda rõduseina laiali. Ka selle peale tuleb järgmisel hooajal taimede paigutamisel mõelda.
Kui varem ei kohtu, siis järgmisel kevadel kindlasti!