Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Kaup

:

EL sekkub meie kodusesse ellu: hõõglambid kaovad, tolmuimejad ei ime

Euroametnikud sekkuvad üha ärritavamalt meie kodusesse ellu. Keelavad hõõglambid, vähendavad tolmuimejate imemisvõimsust, reguleerivad külmkappe ja televiisoreid. Kas miljardeid eurosid maksma minev energiasäästukampaania tõesti õigustab ennast või on tegu halvasti läbi mõeldud plaanikomiteeliku käsumajandusega? Uuris Mikk Salu.

«Kas teil 500-vatiseid tolmuimejaid on müügil?»
«Ei, ei ole.»
«Kohe üldse mitte?»
«Pole kunagi olnudki.»
«Aga milline on teil kõige väiksema võimsusega tolmuimeja?»
«See siin, 1400 vatti.»
«Aga kas see ikka imeb?»
«Ei, ei ime.»

Mustamäel asuva kodumasinate kaupluse müüja Peeter Aare on suur ja käreda häälega mees. Meie väike vestlus paistab teda veidi lõbustavat. Ometi ei taha ma teada ju midagi imelikku, üritan lihtsalt uurida, kas on võimalik osta väiksema võimsusega tolmuimejat, mida me Euroopa Komisjoni nõudmisel peaksime varsti kodus kasutama.

Tõsi, septembris arutlusele tulev komisjoni ettepanek ei räägi otseselt tolmuimejate võimsusest, vaid energiatarbest. Kuna aga võimsus ja energiatarve on omavahel seotud, siis võibki arvutada, et sõltuvalt konstruktsioonist peaksid uutele reeglitele vastavad tolmuimejad mahtuma vahemikku 500–900 vatti.

Praegu müügil olevad populaarsemad mudelid on aga 1700–2000 vatti. Muidugi oleks liiga lihtsustatud öelda, et võimsus on ainus asi, mis tolmuimeja imema paneb. Näiteks Peeter Aare lisab: «1500-vatine Electrolux imeb paremini kui 1800-vatine hiinakas.» Ometi on muude tingimuste samaks jäädes siiski nii, et mida rohkem võimsust, seda paremini puhastab.

Tolmuimejad on hetke paharet. Kaks aastat tagasi olid euroametnikel hambus plasmateleviisorid. Siis triikrauad, külmkapid, pesumasinad. Varsti ei leia me oma elutoast, köögist ega esikust ühtegi asja, mida Euroopa Komisjon reguleerida või keelata ei taha. Ja ikka eesmärgil säästa energiat ning vähendada CO2 emiteerimist.

Kõige selle taustal on põhimõtteline intellektuaalne konflikt. Nimelt, kes teab paremini, kas planeerijad ja regulaatorid või hoopiski turg ehk tootjad ja tarbijad? Asi pole ju selles, et tarbijad ei tahaks väiksemaid elektriarveid ja et tootjad ei arendaks efektiivsemaid lahendusi.

Kõige täpsemalt väljendub see konflikt energiasäästu temaatika kõige kaugemale jõudnud rakenduses – hõõglampide keelustamises.

Turg eksib, meil on õigus
Kui Euroopa Komisjon kehtestas kaks aastat tagasi ajakava hõõglampide keelamiseks (kõigepealt kadusid 100-vatised, tänavu kaovad 60-vatised, järgmisel aastal kõik ülejäänud), ütles komisjon otse: tegemist on turuveaga, tarbijad ei käitu ratsionaalselt. Väga selge. Turg eksib, meil on õigus. Aga on see ikka nii?

Küsimuse lahendamiseks sättisin järgmisena oma sammud K-Rauta ehituskauplusesse. Müügil on sadu erinevaid elektripirne, peaaegu kõik, mida Eestist leida võib. Tootepaigutus on traditsiooniline: silmade kõrgusel need, mida kõige rohkem müügiks läheb, kõrgemal kallimad ning päris all, kuhu kükitada tuleb, odavam kraam.

Sealt leiangi tavalise 40-vatise hõõglambi. Osrami oma, maksab 35 senti tükk. Kõrvutan seda samaväärse (tegelikult natuke väiksema valgustusega) säästulambiga, hind 9,32 eurot. Ja lõpuks samasugune LED-lamp, mis maksab lausa 37 eurot.

Riiuli ees seistes hakkab silma valikute paljusus. Vanasti oli lihtne: võta üks hõõglamp ja mida rohkem vatte, seda rohkem valgust. Nüüd on asi keerulisem – erinevad kujud, erinevad võimalused, õue või tuppa, eluruumi või kööki, klõpsutad tihti või paned harva põlema ning kõik muud vahepealsed kombinatsioonid.

Pilt on pirnidest nii kirju, et küsin appi K-Rauta müügimehe Illar Põllu. On näha, et ta ise säästukampaaniasse eriti entusiastlikult ei suhtu.

«Ei säästa nad midagi. Vannitoas läheb aastaga läbi,» rehmab Põllu käega. «Hõõglamp kestis mul 30 aastat.» Kuidas nii, lubatakse ju mitmekordset energiasäästu ja kümne aasta pikkust eluiga?
Probleemide mõistmiseks tuleb veidi rääkida tehnilistest erinevustest. Hõõglamp on lihtne asi.

Põhimõtteliselt on tegu klaaskolbi paigutatud traadiga, mis kuumutamisel hakkab helendama. Siit muidugi ka hõõglambi peamine puudus. Ainult viis kuni kümme protsenti elektrienergiast läheb valguseks, ülejäänu soojuseks.* Just see ebaefektiivsus on põhjus, miks Euroopa Komisjon hõõglambi keelustas. Kuid hõõglambil on ka plussid. See on nagu valgusallikate Kalašnikov, lihtne ja robustne, sobib igale poole, välja, tuppa, kööki, elutuppa, sauna või WCsse.

Hõõglampi asendama mõeldud luminofoorlamp, mis tänu PR-pingutustele on omandanud nime «säästupirn», on juba märksa keerukam vidin. Valguse tekkimiseks täidetakse siin klaastoru elavhõbedaauruga, mis elektriväljas hakkab eritama nähtamatut ultraviolettkiirgust. Et see kiirgus nähtavaks valguseks muuta, kaetakse klaas seestpoolt fosforiseguga. Hõõglambiga võrreldes muutub märksa enam elektrit valguseks. Kuid on ka puudused.

Esiteks vajab lamp pingemuundurit või takistit, mis võtab aga ruumi ja teeb konstruktsiooni suuremaks. Teiseks peab klaastoru olema piisavalt pikk – kui on lühem toru, kaotad efektiivsust.
Igaüks on poes käies näinud säästupirne: pikad sõlme keeratud viinerid, krunnid ja kringlid, et osaliseltki hõõglambi mõõtmetele läheneda. 

Sisekujundaja Aet Piel kurtis hiljuti Päevalehes, et kui hõõglamp kaob, siis peab ta mõne ilusa disainlambi lausa minema viskama. Ta ei ole ainus. Kaks aastat tagasi tulid disainerid ja sisearhitektid Saksamaal hõõglampide kaitseks lausa tänavale.

Nokk kinni, saba lahti
Ka ei ole säästulambi valgus nii soe ja kollane. Säästupirn süttib viitajaga. Selle loo autori enda katse näitas, et säästulamp vannitoas, mis alguses hakkas helendama kolme-neljasekundilise hilinemisega, süttis kahe aasta möödudes juba ligi minutilise viivitusega. Suurfirmad Osram ja Philips, kes säästupirne arendavad, on paljudele probleemidele ka lahenduse leidnud.

Valgus on suudetud muuta «hõõglamblikumaks», süttimise viitaega on vähendatud, lampi on tihedamale lülitamisele vastupidavamaks muudetud. Sellisel arengul aga oma hind – efektiivsus ja säästmine, säästulambi algne põhjendus, vähenevad. Nokk kinni, saba lahti.

Akadeemik Peeter Saari ütleb selle loo kõrval olevas kommentaaris, et tema arvates on säästupirnid hälve tehnoloogia arengus, tupiktee, kus arenguruumi pole.

Kui tal on õigus, on ennast taas kord kõigist targemaks hinnanud eurobürokraatide plaanikomitee üritus turgu üle kavaldada toonud meile kaasa osalemise väga kallis ummikusse määratud eksperimendis. Kas samamoodi läheb ka tolmuimejate, külmkappide ja televiisoritega?

* Külmas kliimas ei ole hõõglambi eraldatav soojus raiskamine. Näiteks Helsingi ülikoolis on välja arvutatud, et üleminek säästupirnidele hoopiski suurendaks soomlaste CO2 emiteerimist.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Viimased uudised
Üleskutse
Lugeja küsib
Tasub teada
48h populaarsemad teemad
Top kommentaarid
Top lood
Tervis
Katsed ja testid
Lugemissoovitus
Aed ja kodu
Majandus24
Valuutakursid
USD
0,744 EUR
GBP
1,264 EUR
LTL
0,29 EUR
SEK
0,109 EUR
RUB
0,021 EUR
=
Kursid seisuga: 25.07.2014
POSTIMEES.ee
Naine
Juhtimine
TallinnCity