Ministeerium: perearstide koostöö kohalike omavalitsustega jääb

Sirje Niitra
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalministeeriumi asekantsler Ivi Normet koos minister Hanno Pevkuriga.
Sotsiaalministeeriumi asekantsler Ivi Normet koos minister Hanno Pevkuriga. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsleri Ivi Normeti sõnul on perearstinduse ministeeriumi haldusse andmine vajalik samm, kuid see ei välista koostööd kohalike omavalitsustega.


Normeti sõnul on praegu üldarstiabi korralduses palju probleeme, mida saaks tsentraliseerimisega lahendada.

Neist olulisim on perearsti tegevuse planeerimise, korraldamise ja järelevalve eest vastutava ühtse asutuse puudumine, millest omakorda tulenevad erinevused üldarstiabi korralduses maakondade lõikes ning vastutuse hajumine.

Vastutus perearstiabi korralduse eest ühte kohta

Praegu jaguneb üldarstiabi korralduse pädevus, ülesanded ja vastutus maavalitsuste, terviseameti, haigekassa ja sotsiaalministeeriumi vahel. Maavalitsustel on probleeme uute perearstide leidmisega maakonda ja abi saamiseks on nad tihti pöördunud ministeeriumi poole. Samas puuduvad sotsiaalministeeriumil õigus ja meetmed üldarstiabi vahetuks korraldamiseks.

Siiski on näiteks sotsiaalministeeriumi, haigekassa ja Tartu Ülikooli eduka koostöö tulemusena varasemalt leitud puuduvad perearstid Harju maakonda.

Enamikus maavalitsustes ei ole üldarstiabi korraldusega seotud ülesannete täitmiseks ette nähtud raldi ametikohta, mis omakorda takistab vajaliku kompetentsi tekkimist. «Lisaks on mitmed maavalitsused liitnud senised sotsiaal- ja tervishoiuosakonnad teiste osakondadega, mille tulemuseks on sageli tervishoiualase kompetentsi ebaühtlus ja kohatine puudus,» selgitas Normet.

Üldarstiabi koondamine terviseametisse võimaldaks sellele pandud ülesandeid täita vähema arvu spetsialistidega ja säästlikumalt. See aitaks ühtlustada ka vastutavate töötajate kompetentsi ja pädevust.

Lõpeb riikliku järelevalve dubleerimine õigusaktides

Praegu teostavad nii terviseamet kui ka maavanem riiklikku järelevalvet üldarstiabi osutamise erinevate aspektide üle. Praktika näitab, et ametiasutused, mille tegevus on seotud perearstide tööga (näiteks kohtud, politsei- ja piirivalveamet) pöörduvad sageli maavanema asemel otse terviseametisse. Amet tegeleb ka perearstide kohta käivate inimeste kaebustega.

Praegu toimub üldarstiabi korraldus ja planeerimine eraldi 15 maakonnas ja 2 linnas (Tallinn, Tartu). Seetõttu on keerukas kujundada ajakohast ülevaadet nii elanikkonna üldarstiabiga kindlustatusest kui ka perearstide töökoormusest, mis on piirkonniti erinev. Selline hajutatud planeerimine on muutunud oluliseks takistuseks tervishoiu arengukavades seatud eesmärkide saavutamisel ning tõmbekeskustesse tervisekeskuste loomisel.

Raskusi on perearstide ja õdede asendajate leidmisega, mida aitaks leevendada üldarstiabi korralduse keskne juhtimine. Maavalitsustes puudub piisav ressurss ja info, mis üldarstiabi tsentraliseeritud korralduse korral oleks paremini tagatav.

Normeti sõnul on perearstid korduvalt väljendanud seisukohta, et asjaajamine erinevates maakondades on ebaühtlane. Maakonnapõhine detsentraliseeritud üldarstiabi korralduse mudel tekitab põhjendamatuid erinevusi üldarstiabi korralduses ja perearstidel puudub üks keskne partner, kes kannaks vastutust kogu süsteemi riikliku arendamise eest. Ka haigekassa on sellele viidanud.

Perearstide motivatsioonipaketist

Sotsiaalministeerium on võtnud eesmärgiks tulevast aastast pakkuda perearstidele ja -õdedele võimalust tellida riigi toetusel endale asendusarst või õde puhkuse, täiendkoolituse või muul põhjusel töölt eemaloleku ajaks.

Selleks on kavas sõlmida lepinguid üle Eesti arstide ja õdedega, kellele sobib selline töökorraldus. Rahastamine toimuks asenduse korral kahest allikast: perearsti ja haigekassa vahelise lepingu alusel makstaks asendusaja eest töötasu, aga riik maksaks juurde motivatsioonitasu. Samuti võtaks riik enda katta need kulud, mis puudutavad infovahetust, transporti ja majutust.

Sellele lisaks on ministeerium võtnud eesmärgiks 2012. aastal käivitada residentuuri järgne eriarstide lähtetoetuse maksmine riigieelarvest neile noortele arstidele, kes residentuuri lõpetamise järgselt asuvad tööle maapiirkonna perearstipraksisesse, kohalikku või üldhaiglasse.

Küsimusele, kuidas saab ministeerium seda tagada, mis on kohaliku omavalitsuse kompetentsis, näiteks elamist anda, vastas Normet: «Selles osas kohaliku omavalitsuse (KOV) kompetents ei muutu. Üldarstiabi korralduse funktsiooni üleminekul terviseametisse on oluline nii ameti kui KOVi tihe koostöö.»

Omavalitsus võib olla perearstikeskuse omanik

Ministeerium on otsustanut toetada seaduses antud võimalust, mille kohaselt kohalik omavalitus saab olla üldarstiabi osutava äriühingu omanik. Asekantsleri sõnul saab niiviisi vältida perearstifirmade likvideerimise ja asutamise aeganõudvaid ja kulukaid menetlusi perearstide vahetumise korral.

Lisaks sellele võimaldab taoline omandivorm haigekassa raha eest hangitud varustuse (aparaadid, tarvikud, infotehnoloogilised vahendid jm) säilimise kohapeal.

Kuna KOVi ülesanne on korraldada kohalikul tasemel nii sotsiaalabi kui ka transporti, siis ministeeriumi arvates tuleks tulevikus terviseametil perearsti nimistu moodustamise õiguse andmisel teha tihedat koostööd KOViga, arvestades elanikkonna vajadust pääseda võimalikult mugavalt ühistranspordiga arsti vastuvõtule.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles