Toiduhindu tõstavad spekulandid ja biokütused
8. oktoober 2011, 11:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Globaalses toiduhindade järsus tõusus on süüdi toetused biokütuste tootmisele ning toiduainete hindadega spekuleerimine, vahendab Tartu Ülikooli teadusuudiste portaal Novaator.ee värsket uuringut.
Toiduhindade tõusule on pakutud ka mitmeid muid selgitusi, kuid värske matemaatilisi mudeleid ja statistilisi hinnanguid kasutanud analüüs ühildab selle teooria maailmaturgude käitumismustriga küllaltki täpselt.
New Englandi keeruliste süsteemide instituudi (NECSI) teoreetiku Yaneer Bar-Yami sõnul on avaldatud üle saja teadusartikli, mis peavad toiduainete kallinemise põhjusteks biokütuseid ja toiduhindadega spekuleerimist, kuid tema töörühm lähenes teemale kvantitatiivselt ning avastas kaks olulist tegurit.
Nimelt põhjustavad spekulandid toiduainete hinnamulle ja nende lõhkemist ning biokütusena kasutatav etanool hoolitses samaaegselt taustal toimuva hinnatõusu eest.
Varem on sama seltskond uurinud maailmamajanduse muutuvat struktuuri ning hoiatavaid märke, mis võivad viidata turgude kokkukukkumisele.
Toiduainete hinnad on maailmas viimastel aastatel ülikiiresti tõusnud. Kui alates eelmise sajandi keskpaigast püsisid toiduainete hinnad suhteliselt stabiilsena, siis nüüd on muudatused hindades olnud suured ja kiired.
Majandusteadlased on selle põhjustena nimetanud muuhulgas põuda, liha osatähtsuse kasvu toidulaual ning turgude ülitundlikkust nõudmise ja pakkumise suhtes.
Oluliseks põhjuseks on aga peetud ka biokütuse tootmist maisist. Vähem kui kümne aastaga on hakatud ligikaudu 15 protsendi maailma maisitoodangust toidu asemel kütuse tootmiseks kasutama.
Mõned majandusteadlased on hinnakasvu süüdlaseks pidanud ka toiduainete hindade tõusu ja langusega spekuleerimise suurenemist. Toiduainetega spekuleerimine ei ole uudne nähtus, kuid varem tegelesid sellega talupidajad ja toiduainetööstus ning sel tegevusel oli hindadele kokkuvõttes stabiliseeriv mõju.
1990ndatel aastatel muutis aga finantsettevõtete surve piirangute kaotamiseks toiduainetega spekuleerimise põhimõtteid ning selles võisid osalema hakata kõik soovijad.
Toiduainetele hakkasid järsku panuseid tegema investeerimisettevõtted, muutes toiduhindadega mängimise investeerimispakettide osaks. Osade teadlaste arvates eraldas see toiduhinnad klassikalistest nõudmise ja pakkumise seaduspärasustest, muutes hindade käitumise ettearvamatuks.
Teine osa teadlasi ei olnud sellega aga nõus ning väitis, et matemaatilised märgid põhjus-tagajärg seostest olid ebapiisavad või puudusid. Samas on majanduses viimaste aastatega toimunud palju varem võimatuks peetud muutusi, mida ei osata veel praegugi selgitada. Selgus puudub ka spekulatiivsete turgude rolli osas.
Bar-Yami teadlasterühm kasutas olukorra kohta selguse saamiseks erinevaid matemaatilisi mudeleid, mis simuleerisid spekulantide ja toiduainete tootjate trende järgivat investeerimiskäitumist. Mudelite võtmeks oli hinnaspekulatsioonide ja turgudel valitsevate hetkehindade vaheline seotus.
Osa spekuleerimise põhjustatud hinnamullide osas kriitilisel seisukohal olevaid teadlasi väidab, et turgudel valitsevad hetkehinnad kujunevad reaalajas kauplemisel ja on spekulatiivsetest mõjudest puutumata. Bar-Yami teadlasterühma järelepärimised viljasalvedest ja USA põllumajandusministeeriumist näitasid, et tegelikult mõjutab hetkehindade kujunemist Chicago toormebörsi tulevikutehingute turg.
Teadlaste loodud mudeli kasutamine näitas, et selle abil saadud igakuine hinnamuutuste muster sarnaneb alates 2007. aastast reaalselt toimunud toiduainete hinnamuutustega.
Samas ei kopeerinud hinnaspekulatsioonid pikaajalist aastast aastasse toimuvat toiduainete hinnatõusu. Sarnasus tekkis alles siis, kui teadlased lisasid mudelisse maisi toidu asemel etanooliks kasutama hakkamise.
Nii spekuleerimise kui biokütuste lisamisel mudelisse oli tulemuseks rida tegelikult esinenud toiduainete hindadega ebaharilikult sarnaseid hindu. Mudeli abil saadud hinnamuutuste kõver sarnaneb suures osas ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni toiduhinna indeksi käitumisega aastatel 2004-2011.
Kuigi mudelid kujutavad tegelikkust lihtsustatud kujul, selgitab antud analüüs toiduainete püsimatut hinnatõusu teistest väljapakutud selgitustest paremini.
Näiteks ei leidnud teadlasterühm statistilist seost 2008. aasta suure hinnatõusu ja Austraaliat tabanud põua vahel. Seost ei leitud ka peamiselt Hiina ja India põhjustatud kasvanud teraviljanõudlusega, sest need suutsid kasvanud nõudluse suures osas katta siseriikliku teraviljatootmise kasvu abil.
Statistiline analüüs ei seostanud toiduainete hindade käitumist kasvavate nafta- ja energiahindadega ning kinnitust ei leidnud ka teooria, et globaalne toiduaineteturg on lihtsalt muutunud nõudmise ja pakkumise tillukeste muutuste suhtes ülitundlikuks.
Pigem võib järeldada, et nõudmise ja pakkumise seaduspärasused on lakanud ajutiselt töötamast: pakkumine kasvab, kuid hinnad ei lange ja nõudmine jääb rahuldamata.
Kuigi ka aeglane hinnatõus on probleem, tuntakse siiski rohkem muret kiirete lühiajaliste hinnatõusude pärast, mida esines viimase kümne aasta jooksul ainult pärast 2007. aastat, kui investorid hakkasid raha massiliselt kaupadesse ja toorainesse paigutama.
See ajastus sobib ka Bar-Yami mudeliga, mis näitas, et liigne spekuleerimine muudab turu ebastabiilseks. Kinnisvara- ja aktsiaturgudelt toorainesse ümber paigutatud triljonid dollarid lihtsalt hävitasid toiduaineturul toiminud hinnamehhanismid.