Melatoniinist võib olla abi diabeedi vastu võitlemisel

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Melatoniin reguleerib meie ööpäevast füsioloogilist rütmi.
Melatoniin reguleerib meie ööpäevast füsioloogilist rütmi. Foto: SCANPIX

Geneetiliste uuringute abil leiti seos organismi ööpäevarütme koordineeriva hormooni melatoniini ja teist tüüpi diabeedi vahel ning avastusest võib olla abi uue diabeediravimi väljatöötamisel.



Käbikeha, ajus paikneva ja inimesel umbes hernetera suuruse sisenõrenäärme toodetav hormoon melatoniin moodustab olulise lüli ööpäevaste füsioloogiliste rütmide ja une reguleerimise süsteemist ehk nn. bioloogilisest kellast, vahendab SA Eesti Geenikeskus Nature Newsi.

Olles tihedalt reguleeritud elukeskkonna valgustatusega - melatoniini nõristust verre stimuleerib pimedus -, aitab see hormoon seada bioloogilist kella vastavusse looduse valgusrütmidega.

Nüüd tegid teadlased mahukate geneetiliste uuringute abil kindlaks, et melatoniin on mängus ka insuliini nõristuse ja seeläbi veresuhkru reguleerimisel.

Sellise järelduseni jõudsid kolm ajakirjas Nature Genetics ilmunud uurimust, mille raames avastati melatoniiniretseptori ühe geenivariandi seos teist tüüpi diabeedi, vere suhkrusisalduse ja söömisjärgse insuliini nõristusega pankreasest.

Ühes töös tehti kindlaks, et seda retseptorvalku leidub insuliini sünteesivates pankreaserakkudes, mille mõjutamisel melatoniiniga vabanes nendest märgatavalt vähem insuliini. Veel selgus, et diabeetikutel on melatoniiniretseptorit pankreases oluliselt rohkem kui kontrollindiviididel.

Kahe uurimuse autoreid Leif Groop Lundi Ülikoolist usub, et selle avastuse alusel on võimalik välja töötada diabeediravim, mille abil saab suhkruhaigetel reguleerida vere insuliinisisaldust.

Selleks, et loodav ravim ei hakkaks sekkuma melatoniini funktsioonidesse bioloogilises kellas, peab ta olema võimetu aju-vere barjääri läbima. Niisuguse ravimi konstrueerimine ei tohiks aga olla mingi probleem, arvas Groop.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles