Konkurents ja vanemate mured on laste stressi allikad

Foto: Graafika: Silver Ait

Eesti laste vaimset tervist laastab stress. Et lapse sisepingeid märgata, peab vanem hoolitsema esmalt enda füüsilise ja vaimse tervise eest. Oht, et vaimne surutis süveneb depressiooniks, on kõige suurem teismeliseeas.

Laste neurootilised ja stressiga seotud häirete esinemine on viimase viie aastaga kasvanud viiendiku võrra. Kõige väiksemad patsiendid, kes ülepinge pärast satuvad Tallinna lastehaigla psühhiaatrite juurde ravile, on pooleteiseaastased.

 «Nende laste puhul on lugu tihti nii, et vanemahüvitis saab otsa, ema peab tööle tagasi minema ja laps pannakse päevahoidu. Kuid pooleteiseaastase lapse närvisüsteem ei ole veel nii küps, et lastekollektiivi minna ja seal ka terveid päevi vastu pidada. Lapses kuhjuvad pinged ja nii ta meie juurde jõuabki,» kirjeldab lastehaigla psühhiaatria osakonna juhataja Anne Kleinberg üht tüüpilist juhtumit.

Lapsed, kelle käitumis- ja tundeeluhäirete põhjustajaks on stress, moodustavad lastepsühhiaatrite patsientidest kõige mahukama grupi – neid on neljandik.

Kleinberg aga ei jaga paljude õpetajate arvamust, nagu oleks hüperaktiivsete laste arv viimastel aastatel kõvasti kasvanud. Tema hinnangul kuritarvitatakse Eestis hüperaktiivsuse mõistet igasuguse rahutu või püsimatu käitumise kirjeldamiseks.

Küll on aga kasvanud rahutute ning aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega laste hulk. Laste rahutuse põhjuseks on peamiselt segadus kasvatusküsimustes ja sotsiaalsed pinged.
Rahutult käituvad ka stressis, depressioonis või ärevushäiretega lapsed. Aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega laste arv on kasvanud aga vaid näiliselt, sest teadmised ja diagnoosimine sellest vallas on paranenud. Tegelikult on sellised lapsed ühiskonnas alati olemas olnud.

Konkurents murrab tervise

Kõige sagedamini murrab vaimne ülepinge loomulikult teismelisi. Põltsamaa ühisgümnaasiumi psühholoogi Karmen Maikalu arvates on koolis kõige edukamad sangviinilised tüdrukud, kes on tugevad reaalainetes. Samas ei mahu koleerilised või flegmaatilised lapsed kooli seatud raamidesse. Lihtsalt elavaloomulised poisid aga vajavad teistsugust lähenemist, kui naistekeskne kool seda pakub.

«Mõni raamidesse mitte mahtuv laps üritab selleks, et enda olemasolu kuidagi õigustada, millegi muu kui õppimisega hästi hakkama saada. Näiteks teiste kiusamisega või tunnis korra rikkumisega või joomise ja suitsetamisega. Aga niimoodi käitudes tekitab ta probleeme hoopis juurde, nii endale kui teistele,» räägib psühholoog.

Nii psühholoog kui psühhiaater peavad üheks põhiliseks laste stressi põhjuseks pidevat kõrvutamist, pingeridu ja konkurentsi. Laps peab pingutama, et kogu aeg parim olla. «Kas ei piisaks sellest, et laps annaks endast lihtsalt parima?» küsib Maikalu lapsevanematelt.

Psühhiaatri arvates on lastel hirm, et nad ei saa hakkama sellega, mida vanemad ja kool neilt nõuavad. «Liiatigi ümbritseb tänapäeva teismelist tohutu infotulv ning talle võib jääda mulje, et see kõik on väga tähtis. Nii ta siis püüabki kõike haarata, kuid ei suuda ja langeb masendusse,» ütleb ta.

Ebakindlus ja hirm tuleviku ees on eriti märgatav stressiallikas gümnasistidele. Õpilased kurdavad psühholoogile, et pidev pärimine, kuhu edasi õppima plaanitakse minna ja mida tulevikus teha, ajab meeleheitele.

Tänapäeva laps käib pärast kooli tihti veel ka tantsutrennis, kunstikoolis, viiulitunnis ja teab kus veel. «Kui gümnaasiumiõpilane läheb peaaegu igal öösel magama kell pool kaks, sest ta õpib nii kaua, et riigieksamid suurepärastele tulemustele teha, siis see pole normaalne elukorraldus,» toob Maikalu praktikast näite.

Kooliõpilase pinget peavad reguleerima vanemad, ütleb arst. Kerge ülepinge võib olla hea, see innustab last toetavas keskkonnas rohkem pingutama, kuid ei sobi ka mitte kõigile. Psühhiaater soovitab lapse koormuse lati sättida parasjagu nii kõrgeks, et laps peab pingutama, et üle saada, kuid mitte nii kõrgeks, et lapsel tekiks tunne, et ta ei saa nagunii üle. Kahjuks kipuvad vanemad aga ikka veel liialt edule keskenduma.

«Kõik lapsed ei ole viielised, kõik lapsed pole isegi mitte nelja-viielised ja ei peagi olema. Aga igal lapsel on oma tugevad küljed ning vanemate asi on need üles leida,» ütleb kooli­psühholoog.

Siiski on lapsevanemate teadlikkus laste stressist viimaste aastatega päris palju paranenud. «Oleneb muidugi iga inimese taustast, aga võrreldes varasemate aastatega on lapsevanemad järjest rohkem lugenud ja küsivad vastuvõtul järjest sisulisemaid küsimusi,» kinnitab lastepsühhiaater.

Probleem algab vanemast

Ent kui tahes tarkadest küsimustest ei piisa, kui lapsevanemal pole aega oma lapse raviga tegeleda.

«Näiteks soovitan lapsele psühhoteraapiat ja vanem ütleb, et jah, tema arvates on see ka hea mõte. Aga kui hakkame rääkime, et millal, kus ja kuidas see toimub, siis tuleb välja, et vanemal pole aega oma last teraapiasse tuua. Kui aga on vaja juba pereteraapiat, siis vahel näib suisa võimatu olevat leida aega, mis sobib kõigile pereliikmetele. Ilma aega maha võtmata psüühikahäireid kahjuks ravida ei saa,» ütleb arst.

Kuigi kool ja lasteaed on suured stressiallikad, on probleemide algus enamasti ikkagi kodus. «Eestis on kahjuks ikkagi palju perevägivalda, kuigi meil sellest veel üsna vähe räägitakse,» ütleb arst. Lapsele, kelle vanem kodus vägivallatseb või joob, on kool tihti ainus turvaline koht. Sellise lapse käitumis- ja ärevushäirete ravi ei anna mingit tulemust, kui kodune keskkond ei muutu. «See on pseudolahendus, kui pannakse koduste probleemidega laps internaatkooli. Kodu jääb ikkagi koduks,» on arst karm.

Ka koolipsühholoogi hinnangul on lapse stressi peapõhjustajaks hoopis kodused mured. Vanemad ise võivad olla stressis: majanduslikud probleemid, hirm tööta jääda, kooselu lagunemine – laps tunnetab kõiki neid muresid ja seda on talle liiga palju.

Maikalu paneb vanematele südamele, et need ei kurdaks oma muresid pidevalt lapse kuuldes. See ei tähenda, et lapsele peaks kogu aeg head nägu tegema, kuid laps ei tohiks tunda hirmu ja vastutust oma vanemate probleemide eest.

Depressiooni peab ravima

Et lapse sisepingeid märgata, peab vanem hoolitsema esmalt enda füüsilise ja vaimse tervise eest. Piltlikult öeldes: kui vanemal endal on tass tühi, siis pole sealt ka lapsele midagi kallata.

«Ka lennukis rõhutatakse, et ohu korral peavad lapsega reisijad panema hapnikumaski kõigepealt endale ette ja alles seejärel abistama last. Kõlab egoistlikult? Ei, kui vanem ei saa aidata ennast, siis ei suuda ta aidata ka last,» rõhutab Maikalu.

See, millisel puhul stress süveneb depressiooniks või mõneks veel raskemaks vaimseks häireks, sõltub konkreetse lapse närvikavast ja geneetilisest pagasist. Mida tundlikum on laps, seda varem võib ülepinge põhjustada haigusi. Teismeeas, kui inimene on ümbritseva suhtes eriti õrn ja emotsionaalne, on see oht kõige suurem.

«Nii nagu täiskasvanud, taluvad ka lapsed pinget erinevalt. Kui aga perekonnas on teadaolevalt olnud juba varem vaimse tervisega probleeme, siis peavad vanemad last eriti hoolikalt jälgima,» selgitab arst.

Pingete kuhjumine võib avalduda väga mitmeti. Tüüpilised tunnused lapsel on pidev väsimus, passiivsus või agressiivsus, oma võimetes ja tulevikus kahtlemine. Samuti sageneb siis haigestumine nakkushaigustesse ning laps kurdab korduvalt pea- või kõhuvalu.

Psühholoogide arvates on umbes 80 protsenti laste korduvatest kõhuvalukaebustest seotud psüühiliste teguritega. Ravimata depressioon võib viia koolist väljalangemiseni, toitumishäireteni, alkoholismi ja narkomaaniani, elutüdimuseni ja sageli kahjuks ka enesetapuni.

Enesevigastamine levib

Üks kõige äärmuslikumaid näiteid pikaajalisest stressist on autoagressioon – enese tahtlik vigastamine ja valu tekitamine. «Iga selline katse on meeleheitlik püüd kontrollida seesmist  hirmu, segadust või ümbritsevast keskkonnast pärit üle jõu käivat probleemi,» ütleb psühhiaater.

Üks autoagressiooni tuntumaid vorme on enese lõikamine. Kuid esineb ka enese löömist, näpistamist, juuste kitkumist. Tihti seostatakse seda ühekülgselt ainult mõne subkultuuri käitumisega või peetakse noorte elu igapäevaseks osaks. Psühhiaatri seisukohalt on tihti tegu siiski psühholoogilise arengu häire või ka psüühikahäirega. Enesevigastamine võib kujuneda tõsiseks sõltuvuseks, millest on raske vabaneda.

Ka koolipsühholoogi arvates on enesevigastamine viimastel aastatel noorte seas rohkem levima hakanud. Enese lõikamist harrastavad sagedamini tüdrukud, poiste agressiivsus on enamasti suunatud väljapoole, mitte enda vastu. Samuti kannatavad neiud sagedamini söömishäirete, nagu buliimia ja anoreksia all. Söömishäired on seda salakavalamad, sest siin saavad kokku teismelise soov oma keha kaudu enese üle kontrolli saavutada ja kultuurinorm, mis toetab seda eesmärki.

Ent olgu vanemad lugenud kui tahes palju, ei soovita psühholoog ja psühhiaater siiski ise hakata lapse vaimuhädasid diagnoosima. Mitu pead on ikka mitu pead, ütleb koolipsühholoog ja soovitab vanematel murede korral siiski spetsialistide abi otsida.

Ka psühhiaater paneb vanematele südamele, et nõu tasub spetsialistilt küsida isegi väikeste probleemide korral. «Kui on probleem, mis ei näi lahenevat, isegi kui see pole teab mis suur asi, tasub tulla nõu küsima. Lapsevanem ise ei pruugi aru saada, millal on see hetk, et lapse stress muutub depressiooniks,» arvab Kleinberg. 

Artikkel ilmub SA Dharma toel.

Kommentaar

Airi-Alina Allaste
sotsioloogiaprofessor

Emod on praegu Eestis teismeliste seas populaarseim subkultuur, mis on muusikaliselt arenenud pungist. Nimetus tuleb sõnast «emotional» ja keskseks väärtuseks on julgus olla emotsionaalne ja tundlik. Sageli ühendatakse seda subkultuuri ka melanhoolia ja mõnevõrra morbiidsete vaadetega.

Emod on huvitav nähtus ka selle poolest, et nad on tekitanud enesele vastuliikumise: paljud noored defineerivad end antiemodena. Eelkõige just nende seast pärinevad ka negatiivsed stereotüübid emodest kui nutvatest poistest ja eneselõikujatest.

Teismelised lõiguvad end stressi väljaelamiseks ja osaliselt ka tähelepanu saamiseks. Ülepaisutatud hirmulood muutuvad subkultuuride puhul enamasti tuntuimateks aspektideks. Nii on ka lõikumisega emode seas – see pole kindlasti mingi üldlevinud tegevus subkultuuris.

Teisalt, kuna enesevigastamist avalikult mingi noorte subkultuuriga seostatakse, võib see muutuda atraktiivseks või kultuuriliselt aktsepteeritavaks enamikule noortele. Seda efekti tekitab aga pigem ühiskondlik müüt, mitte subkultuur ise.

Enese sidumist teismeeas mõne subkultuuriga võib käsitleda teatava lahendusena identiteedi otsingul või pingete leevendamiseks kodus ja koolis. Subkultuur on noorele «oma ruum», kus ei ole vaja alluda (täiskasvanute) pealesurutud reeglitele.

Kindlasti ei ole subkultuuri mõtet käsitleda antisotsiaalsuse ilminguna. Seda võiks ka käsitleda kui spontaanse organiseerumise vormi, mis õpetab noorele ühiskonnas toime tulema.

Hüperaktiivsus

•    Lastepsühhiaatrias räägitakse aktiivsus- ja tähelepanuhäirest (rahvusvaheline lühend ADHD), mille diagnoosimiseks on lastepsühhiaatril kindlad kriteeriumid, vajalik on ka kliinilise psühholoogi uuring, lapse käitumise iseloomustus koolist, vanematelt jne.

•    ADHD on neuropsühhiaatriline häire, mis on tugevalt seotud geenide ning aju ehk kesknärvisüsteemi arenemise ja küpsusega. Kuigi õigem on rääkida sellest kui kaasasündinud häirest, on lapse turvaline kasvu- ja õpikeskkond siin ääretult oluline.

ADHD-le omased käitumisjooned:

•    tähelepanu puudulikkus – hooletusvead, mängudele ja tegevustele keskendumine ebaõnnestub, näib, et laps ei kuula, mida talle räägitakse, tegevuste planeerimine on puudulik;

•    hüperaktiivsus – laps niheleb, sebib käte ja jalgadega, lahkub luba küsimata, kui eeldatakse, et ta püsib paigal, jookseb sobimatus kohas;

•    impulsiivsus – vastab küsimust lõpuni kuulamata, ei oota mängus ära oma järjekorda, segab teiste jutu vahele, räägib sobimatult palju.

•    Kõik need jooned esinevad paljudes sotsiaalsetes situatsioonides ja ilmneb nende kahjustav mõju lapse tegevuse tulemustele. Selline käitumine on märgatav juba enne 7. eluaastat.

•    Kuna on olemas ka teisi, sellega sarnaseid seisundeid või psüühikahäireid, peab diagnoosi panema lastepsühhiaater.

Stress ja depressioon

•    Stress on emotsionaalne pingeseisund, mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul muutumisel.

Stress jaguneb kaheks:

•    eustress – positiivne stress, mis on organismi normaalne reaktsioon muutustega kohanemiseks, annab jõudu, julgustab ja stimuleerib inimest;

•    distress – negatiivne stress, mis on seotud piirangute, nõudmiste ja sunniga, põhjustab närvipinget ja kurnatust.

•    Depressioon on emotsionaalne seisund, mille tunnused on meeleolu langus, huvi ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Võrreldes kurbusega on depressiooni puhul meeleolu langus tõsisem ning pikaajalisem. Võib tekkida ilma välise põhjuseta. Laste ja noorukite puhul võivad esiplaanil olla pigem kehalised kaebused ja käitumisprobleemid. Depressiivsete häirete puhul on suur enesetapurisk, endalt võtab elu ligikaudu 15 protsenti depressiooni all kannatavatest inimestest. Depressioon kahjustab inimese elukvaliteeti ja see vajab ravi.

Allikas: Tallinna lastehaigla