Maaomavalitsuste liit tegi riigikogu riigieelarve kontrolli komisjonile rea ettepanekuid, kuidas esmatasandi arstiabi maakohtades parandada, lubades omalt poolt sellele igati kaasa aidata.
Maaomavalitsused: aitame perearste nii palju kui võimalik
25. oktoober 2011, 12:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Võib julgelt väita, et esmatasandi arstiabi kättesaadavuse toetamine on üks paljudest niiöelda kohustuslikest vabatahtlikest ülesannetest, millega kohalikud omavalitsused on oma kodanike huvides sunnitud tegelema,» seisab riigikogu komisjonile tehtud ettekandes.
Maaomavalitsuste liidu juhtatuse liige Kurmet Müürsepp ütleb, et mida aasta edasi, seda halvemaks olukord läheb. «Iga nädal võime lugeda ajalehtedest, kuidas üks või teine hinnatud ja väga hea perearst jätab oma siinsed patsiendid ja lahkub välismaale, kus inimesed ja nende haigused on samad, aga töötingimused ja palk hoopis paremad. Kannatajaks on aga eelkõige patsiendid,» tõdeb ta.
Eriti raske on olukord maal, tõmbekeskustest kaugel. Üha raskem on leida perearsti, kes oleks nõus tulema maale tööle, kus on väikesed nimistud, väiksem palk, vaesem ja haigem rahvas, raskendatud asendaja leidmine, lastel pole läheduses kooli ja abikaasal tööd ning patsiente vaevavad lisaks tervisehädadele ka sotsiaalsed mured.
Perearsti puudumise tõttu ei ole tagatud tuhandete inimeste õigus esmatasandi arstiabile, mis peaks olema arengukava kohaselt kättesaadav mitte kaugemalt kui 30 km. Kui ka arst on olemas, siis ei ole võimalik kasutada seadusest tulenevat õigust avalduse alusel perearsti vahetamiseks,
sest teist arsti läheduses lihtsalt ei ole.
Riigikontrolli aruande kohaselt toetab 61 protsenti kohalikke omavalitsusi perearstiabi osutamist, kusjuures toetus on nii rahaline kui ka mitterahaline. Peamine abi on ruumide võimaldamine kas tasuta või minimaalse raha eest ja kommunaalkulude hüvitamine. Kuid on ka omavalitsusi, kus arstile on võimaldatud elamispind, aidatud osta vajalik sisseseade praksise pidamiseks, makstakse õe palk.
Kuna teenuste kättesaadavus on muutunud hajaasustusega piirkondades üleüldiseks probleemiks, on maal oma elanikele bussiringide korraldamine kohalike omavalitsuste üheks oluliseks ülesandeks.
Tähtsuselt järgmiseks abiks, mida kohalikud omavalitsused osutavad, on ravimite maksumuse hüvitamine. Haige, kes
elab toimetulekutoetusest või miinimumpalgaga, ei suuda raviks vajalikke medikamente muretseda, ravi jääb pooleli ja haigus aina süveneb.
Oluliseks probleemiks, millega kohalikud omavalitsused peavad tegelema, on ravikindlustuseta isikud. Ehkki esmatasandi tervishoiu arengukavas on ühe meetmena kirjas üldarstiabi kättesaadavuse ja rahastamise tagamine kõigile, on see tänaseks päevakorrast maas.
Pilootprojektina rakenduvasse võimalusse tellida puhkuse, haiguse või koolituse ajaks perearstile asendaja, suhtuvad väikesed vallad pessimistlikult, sest kui perearsti ei meelita kohale isegi maa ja majaga, siis tekib küsimus, kus hakkab asendusarst näiteks asenduse ajal elama.
Maaomavalitsuste liit teeb järgmised ettepanekud:
1. Siduda riigi kulul õppiv tudeng kohustusega töötada teatud aeg perearstina Eestis. Välismaale siirdumise korral tuleks kas või osaliselt maksta tagasi koolituskulud.
2. Võimaldada perearstidel ravimite müüki. Ka apteegiteenuse on hajaasustusega valdades halvas seisus.
3. Riik võiks eraldada maale asuvale perearstile majaehituseks krundi.
4. Lähtetoetus perearstile sarnaselt maale minevate pedagoogidega.
5. Kaaluda elektriautode eraldamist perearstile- või õele, et oleks võimalik teha koduvisiite.
6. Riik võiks luua omavalitsustele toetussüsteemi, et need saaksid perearstipraksiseid luua ning nendesse investeerida.