Rikkus versus vaesus

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Raske on süüdistada lihtsaid inimesi, kui nad arvavad, et elu tammub paigal ahnete jõukurite tõttu.

Olete kade elektri hinda tõsta ähvardava Eesti Energia juhi Sandor Liive peale, kelle mullune töötasu küündis kahe ja poole miljoni kroonini? Või olete pahane kirisaadetise hindu kergitanud Eesti Posti juhtide Ahti Kallaste ja Aavo Kärmase peale, kes teenisid eelmisel aastal oma ametis ligi 800 000 krooni?

Ärge olge kurjad, sest pole nad nii rikkad midagi. Selleks et pääseda Äripäeva kuu aega tagasi avaldatud Eesti rikaste «Top 500», peab hinge taga olema varandust vähemalt 3,8 miljoni euro eest. Ehk peaaegu 60 miljonit krooni.

Selleks et nii suur summa Eesti keskmise palgatööga välja teenida, kulub 530 aastat. Seda juhul, kui kogu palk pärast maksude mahaarvamist, viimane kui sent, läheb üksnes varanduse kasvatamisele.

Kas keegi veel imestab, miks kümned tuhanded tavainimesed, kel mahub ööpäeva samuti 24 tundi nagu jõukail, noid palavalt ei armasta? Ja see pole nii ainult Eestis. Üle maailma levinud protestiaktsioon «Peatage Wall Street!» on selle meelepaha selge väljendus.

Finantsnõustaja Kristjan Lepik ei imesta raasugi, et liikumine lahvatas just Ameerikas. «USA majanduskasv ei ole viimase kahe kümnendiga sisuliselt kasvatanud keskklassi elujärge,» nendib Lepik. «Täitsa arusaadav, et sealne keskklass on rahutuks muutunud.» Samal ajal võtab üks protsent Ameerika rikkamaid 25 protsenti kogu rahva sissetulekuist.

Eestis tipprikaste koguteenistuse kohta andmeid paraku pole. Kui aga jagada elanikkond (sh imikud ja pensionärid) sissetuleku suuruse järgi kümneks võrdseks osaks, siis tunamullune statistika kinnitab, et kümne protsendi edukaimate netosissetulek 188 000 krooni aastas on üheksa korda suurem kui kümnel protsendil selle pingerea tagaotsas.

Isegi kui teil läheb nii hästi, et kuulute sissetuleku poolest Eesti teise kümne protsendi hulka, peate leppima tõsiasjaga, et teenite kümnest protsendist kõige edukamatest tervelt 40 protsenti vähem.

Petlikud näitajad
Arvud arvudeks – vaevalt keegi nende järgi talitab. Küll aga tunnetavad inimesed – alates päästjatest ja lõpetades õpetajatega – vaistlikult, et ajal, kui nende elu paigal tammub, läheb vähestel valituil kõik ikka paremaks. Tõuseb ju uuest aastast riigikogulase palk 246 euro võrra, 3380 euroni. Rääkimata Äripäeva edetabeli rikkureist, kelle varanduse koguväärtus kasvas viimase aastaga kogunisti 11,5 protsenti.

Kummatigi näitab ühiskonna tulude jaotuse ebavõrdsust peegeldav Gini koefitsient, mida ka peaminister Andrus Ansip on armastanud esile tuua, et käärid rikaste ja vaeste sissetuleku vahel on Eestis muudkui kahanenud ning lähenenud euroliidu keskmisele.

Aga Tartu Ülikooli majandusteooria õppejõud Viktor Trasberg hoiatab ametlikku statistikat puhta kullana võtmast. Asi on selles, et tulenevalt Eesti maksusüsteemi iseärasustest saab tema sõnul suunata osa tulusid indiviidi tasandilt ettevõtte tasandile ning kasutada neid tulusid ikkagi nagu tavatarbija.

Kui siia lisada veel tõsiasi, et igast kolmest loodud ettevõttest kahes ei ole ühtki töötajat, leidub piisavalt põhjust uskuda, et need pole ellu kutsutud muuks, kui pelgalt tulude kasseerimiseks. «Absoluutselt kindlasti on käärid suuremad kui ametlikus statistikas,» lausub Trasberg. «Seda on silmaga näha.»

Kuidas jagada pirukat?
Uskugu inimesed statistikat või oma silmi, igal juhul võtab enamiku hulgas kriitilistel aegadel võimust tunne, et «rikastel läheb siis hästi, kui vaestel läheb halvasti, justkui rikastuksid rikkad vaeste arvelt», tõdeb majandusteadlane Andres Arrak.

«Tegelikkus selline ei ole.» Tema väitel istuvad nii rikkad kui vaesed ühes paadis. «Kui läheb hästi, läheb kõigil hästi, ja vastupidi,» lisab ta.

Kui Arrak saaks siinkohal vaielda Nobeli majanduspreemia laureaadi Joseph E. Stiglitziga, läheks väitlus tuliseks. Stiglitz, kes on uurinud Ameerika ühe protsendi rikaste elu, on argumenteerinud, et ebavõrdsus kärbib elus vähem edukate võimalusi, õõnestab majanduse tõhusust ning võtab jõukatelt soovi panustada oma rahaga ühiskonna ühiseks hüvanguks.

Stiglitzi sõnul on arvamus, et tähtis on vaid üleüldise piruka suurus, mitte see, kuidas see on eri inimeste vahel tükkideks jagatud, otsast lõpuni ekslik.

Kuidas majandusteadlased omavahel ka maid ei jagaks, rahvas käitub nende seisukohtadest sõltumatult. Võimalusi, nagu osutab Viktor Trasberg Saksa majandusteadlasele Albert Otto Hirschmanile viidates, leidub kolm.

Esiteks, inimesed lahkuvad – ja seda on kümned tuhanded Eestist juba teinud. Teiseks, inimesed protestivad – ja seda on nad hakanud sel sügisel Eestis üha häälekamalt tegema. Ja kolmandaks, inimesed jäävad kahe esimese variandi vahel ootele: kumb käik oleks mõistlikum? Ent tagajärg: «Ühiskond ei toimi,» nendib Trasberg.

Kui sellises olukorras kedagi kadestada ei maksa, siis valitsust igatahes küll mitte.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles