Tätte reisikiri: pärlikeed viivad mõtted naistele

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeliülendav rohelus: riisipõllud Florese mägipiirkonnas.
Meeliülendav rohelus: riisipõllud Florese mägipiirkonnas. Foto: Jaan Tätte

Jaan Tätte leiab ümberilmareisil ootamatu naudingu, sellal kui teised lähevad draakonit küttima.

29. oktoober. Liigume Indoneesia saarestikus vaikselt Bali suunas. Kajutis 35 soojakraadi. Merevesi täna +31,1. Öösel langeb temperatuur 30-le. Need arvud on vallutanud parajasti kõik meeled.

Olen kuumusest väsinud. Magades voolab higi nagu sauna eesruumis, kõik on nätske ja hallitab mõnuga. Kuskilt pole jahutust leida, isegi mitte merest. Juba kaks nädalat liigume peaaegu tuulevaikuses ja kasutame päris palju mootori abi.

Kui väikene tuuleke ilmub, veame kohe kõik purjed üles, aga saarestikes on tuuled väga muutliku suunaga ja meie, kes me oleme harjunud küllaltki püsivate tuultega, mässame nüüd tapva palavuse käes purjedega – groot üles, genu välja; genu sisse, groot alla, spinnaker üles; spinnaker maha, groot üles, genu välja jne, jne. Samas on päris hea midagi teha, sest leitsakuga valitseb peas suur tühjus ja mõtted ei liigu.

Oleme teinud teel Ida-Timorist kaks peatust. Esimene oli Florese saarel, kus käisime vaatamas kauneid rohelisi järvekesi. Selleks tuli ärgata juba kell neli hommikul ja sõita autokastis 2,5 tundi, et jõuda kraatriteni enne, kui kõik pilvedesse mattub.

Autosõit kulges heleroheliste riisipõldude vahel ja kuna tõusime üle kilomeetri, hakkas korraks lausa külm. Jahe mägiõhk tuhises autokastis ja inimeste nägudel oli masohhistlik nauding saada külmavõetud. Järve nägime ära viimasel hetkel. Tõesti, meie lahkudes mattus kõik paksu pilvemassi. Usun, et mu sõnades ei kõla erilisi emotsioone, kuna neid ei olegi. See on ülekuumenenud pea tulemus.

Matvere päikesepiste
Järgmine peatus oli kuulsal Komodo saarel, kus elavad veel kuulsamad komodo varaanid. Läksime maale kohe looduspargi väravas, maksime raha ära, saime kaasa giidi, kes jalutas meid nagu lõõtsutavaid koeri mööda pargiteid.

Varaanid olid täiesti olemas ja loivasid mööda sama rada mis meiegi, nii et neile tuli aeg-ajalt teed anda. Giidil oli pikk malakas käes, et meid vajadusel draakoni eest kaitsta, kuigi minu silmis suutsid need vaesed eksponaadid vaevu jalul püsida.

Proovisime neid nõnda pildile saada, et jääks mulje, nagu oleks nad vabas looduses. Päriselt see ei õnnestunud ja meie kirglik filmioperaator Marko Matvere otsustas järgmisel hommikul päikesetõusul minna neid vabasse loodusesse filmima. Ta veel ei teadnud, et oli eelmisel päeval saanud päikesepiste.

Ma ei uskunud, kui ta tõusiski kell viis minu kõrval üles ja läks koos kõigi teistega varaanijahile. Sain läbi une aru, et laev on vist tühjaks jäänud, ja tõusin siis minagi, et nautida mitte päikesetõusu, vaid rahulikku hetke tühjal laeval. Küll see oli helge tunne. Võimas.

Istusin laevas ja vaatasin, kuidas kaaslased kaugel kaldal võsast kaikaid murravad, et minna sõtta draakoni vastu.

Seltskond ei kohanud kaldal küll ühtki elajat, aga kui nad oleksid saanud filmida ja pildistada kas või seda, kuidas komodo varaan kellegi meie hulgast ära sööb, ei oleks mul püüdmata jäänud fotosaagist tekkinud hinge vähimatki kripeldust, sest vaikuseaeg pardal oli tuhat korda rohkem väärt – pärast aastast viibimist kitsal pinnal koos 8–9 inimesega.

Markol on tervis nüüdseks juba paar päeva vilets. Tahtsin teda väga süstida, aga Marko ei lubanud. Ju ta nägi mind läbi, et tahan teda lihtsalt nõelaga torgata.

Märkamatult on meie laevale siginenud paar tarakani. Mõni päev tagasi oli suur ja pidulik sündmus – tarakanid olid ilmale toonud suure pesakonna poegi, kes kõikjal rõõmsalt ringi sebisid. Ei jäänud muud üle, kui püüdsime Florese saarelt väikesest restoranist seintelt kaks gekot (kogu restorani personal oli meile abiks) ja lasime need laeva lahti tarakane sööma. Ei tea, kas on juhus, aga paaril päeval pole me ühtki prussakat enam kohanud.

Kanuuga müügimees
Indoneesias on enamik inimesi moslemid. Siin oli meie reisi esimene paik, kus meid ankrus olles ei äratanud päikesetõusul mitte kukelaul, vaid minarettidest kostev igavene hüüe: Allahu Akbar (Jumal on suur)! Siia see kõrbeusund päris sobib, kuna kõik saared, kus oleme Indoneesias peatunud, on väga krõbedaks kuivanud lagedate mäekülgedega kuumusest virvendavad maatükid. Kõrgemal mägedes leidub veidi rohelust.

Lisaks oli meile harjumatu, et poodidest polnud midagi süüa osta, ja nii me nüüd tuhnime laevas mööda ohtraid panipaiku, et leida mõni kodunt kaasa võetud lihakonserv või purgisupp. Viimased kaks nädalat pole ka kala saanud. Õnneks!

Kuumus tegi meie peades veel ühe tüki. Komodo saare lähedal sõitis kanuuga meie laeva juurde kohalik mees ja pakkus arglikult müüa pärlikeed. Suur oli tema üllatus, kui ostsimegi, ja ostsime ära kõik keed, mis tal olid.

Mees käis kodus lisa toomas ja ostsime need kah kõik ära. Veel ei tea, kas tegu oli lihtsalt praakpärlitega, millistena nad tundusid, või Hiinas valmistatud plastmassist praakpärlite suurepärase võltsinguga. Igal juhul olid nad ilusad.

Ju iga mees kujutles mõttes naist, kellele ta selle kee kaela riputab, ja nii kogunes keesid ja kujutletavaid naisi meie laeva päris suur hulk. Öösel proovisime, kuidas pärlikee küünlavalguses ligimeelitavalt kumas. Jällegi oli ülekuumenenud fantaasial tööd ja meeled läksid üpris hellaks, kujutades meie pimedas ja soolast kleepuvas laevas hõõguvroosa pärlikee sisse kaunist lõhnavat naisekaela.

Vaatamata suurele troopikakuumusele on mul päris toredad päevad, kuna pardal on minu kaks väga head sõpra Peeter Tibbo ja Vaho Klaaman, kellega koos oleme maailmas palju rännanud ja raskusi ületanud.

Minu öise vahikorra ajal koguneme kolmekesi rooli taha tähtede alla, räägime südamest südamesse jutte ja meenutame toredaid aegu ning teeme tulevikuplaane. Veel on vahetusmadrusteks kaks tõelist sõpra Margus Puis ja Andrus Käpp, kes meid oma sõbraksolemisega tõsiselt lõbustavad – nöögivad teineteist küll päris karmilt, aga samas hoolitsevad teineteise eest nagu linnuema oma poegade eest. Väga ilus sõprus ja väga toredad mehed.

Kõige lõpuks üks valus tõrvatilk. Vilsandi randa viskas meri suure kasepalgilaadungi ja mind ei ole seal neid oma õuele vedamas. Väga valus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles