/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
Eile sotsiaalministeeriumis alkoholi aastaraamatu esitlusel tekkis küsimuste ringis arutelu selle üle, kui palju maksab üks inimelu. Just sellele küsimusele tuleb leida vastus, kui tahame täpselt teada, millist rahalist kahju alkohol riigile toob. Jääb ju alkoholi tõttu elamata nii mõnegi inimese elu.
Tervise Arengu Instituudi direktor Maris Jesse tõi arutledes näiteks järgmise sündmuste rea: mees sureb 42-aastaselt, tal jääb saamata kaks last, ta ei saa panustada juba sündinud laste kasvatamisesse ega oma tulevaste lastelaste kasvatamisesse; tema pere toimetulek halveneb ning riigile jääb tasumata hulk makse.
On keeruline hinnata, mis on sellise elamata jäänud inimelu hind. Tegelikult on samasuguse rehkenduse ära teinud tehnikaülikool ja maanteeamet – inimese hukkumine liikluses läheb riigile maksma ligi miljon eurot.
Alkoholist põhjustatud haigused röövisid mullu 500 inimelu ja eespool toodud hinnangule tuginedes oli kahju riigile 500 miljonit eurot. Kas see kõik paika peab, on raske hinnata, kuid ometi on terviseedendajad kindlad, et alkoholist tulenev kahju ületab tublisti alkoholiaktsiisist saadavat tulu. Märkuseks: sel aastal loodab riik alkoholiaktsiisi koguda 170 miljonit eurot.
Neid summasid kõrvutades tekib küsimus, mis takistab rakendamast karmimat alkoholipoliitikat. Inimelusid säästes saaks ju kokku hoida märkimisväärseid summasid! Milline see karmim alkoholipoliitika peaks olema, on muidugi omaette küsimus ning ühtegi retsepti või Jesse sõnu kasutades hõbekuuli alkoholi tarbimise vähendamiseks tegelikult pole.
Mainitud aastaraamatus pakkus aga konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing välja kaheksa ideed, mille eesmärk on ärgitada arutelu selle üle, milline oleks Eesti jaoks see õige tee alkoholi vastu võitlemisel.
Arutelule kaasa aitamiseks olgu need ära toodud siingi.
Täiskasvanud, sealhulgas kaubandustöötajad peaks tegema kõik endast sõltuva, et välistada alkoholi kättesaadavus lastele. Kauplustes peaks alkohoolsed joogid olema selgelt eraldatud müügialas, kuhu alla 18-aastastel asja ei ole. Reklaami tuleks oluliselt piirata.
Siidri ja õlle alkoholisisaldust peaks vähendama. Elanike suhtumisest peaks kaduma purjusolekuga kelkimine. Avalikel vastuvõttudel peaks jookide hulgas olema eelistatud mittealkohoolsed joogid.
Muusika- ja spordiüritusi võiks korraldada ilma alkoholireklaami ja agressiivse alkoholimüügita. Alkoholiaktsiisi tõstes võiks arvestada, et alkoholi jaehind peaks kasvama kiiremini kui elanike sissetulekud ja teiste kaupade hinnad.
Loodan, et tõsine arutelu tekib ja et järgmisel aastal on põhjust rääkida sadade inimeste ja miljonite eurode säästmisest.