Puruvaesele maale noaga appi

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõmmikuga on kindlam: Gambia poiss on saanud arstidelt kingiks kaisukaru – nagu sai iga väike patsient –, sest siis on julgem lõikusele minna.
Mõmmikuga on kindlam: Gambia poiss on saanud arstidelt kingiks kaisukaru – nagu sai iga väike patsient –, sest siis on julgem lõikusele minna. Foto: Erakogu

Tippkirurg Jüri Teras nägi Aafrikas oma silmaga, kuidas käib looduslik valik kõige ehedamal moel.


Kui kirurg Jüri Teras endasse vaatab, ei saa ta ise ka päris täpselt aru, mis teda puhkuse ajast tööle kisub – ja seda veel Musta Mandri riiki, kus ei leidu ainsatki kohalikku ametivenda.

Ometi sõitis ta möödunud aasta lõpus taas Gambiasse, juba teist korda, ja sedapuhku koos kahe Eesti kolleegi, anestesioloog Kristjan Kallingu ja resident Gert Vanakesaga. Aga ta oli seadnud mõned tingimused.

Kindlasti pidi ära jääma kohtumine sealse tervishoiuministeeriumi kantsleriga. Eelmisel korral tuli Terasel pealinnas Banjulis, selle asemel et tööle asuda, oodata tolle vastuvõttu üle kahe päeva.

Lõpuks, pärast veerandtunnist viisakuste vahetamist, oli kantsler palunud, et kaugelt tulnud tohter katsuks tema songa. Katsuski – see vajas lõikust. Aga operatsioonile tähtis ametimees ei jõudnudki. «Kadus kusagile ära...» nendib Teras.

Just songalõikus ongi see, mida Põhja-Eesti regionaalhaigla üld- ja onkokirurgia keskuse juhataja Teras on nüüdseks kahel korral Gambias ja korra Ghanas oma puhkuse arvelt tegemas käinud. Ja nood songad olid hiiglaslikud, rippudes mõnel vaat et põlvini.

Niisiis pole elu riigis, kus peamiselt põlluharimisest tulev keskmine sissetulek ei küüni inimese kohta päevas kahe dollarinigi, just kergemate killast.

Arusaamine, et tema kirurgikäed suudavad vaesel ja niru arstiabiga maal anda olulise panuse, on üks neid tegureid, mis Terast uuesti 1,7 miljoni elanikuga Gambiasse tõmbas. Samuti teadmine, et eelmisest missioonist jäi palju asju pooleli. Aga mis seal salata, eks oma osa ole ka seiklushimul. «Sa oled üks rahutu inimene,» mäletab Teras nahaarstist abikaasa Marina sõnu, kui Brüsseli kaudu Gambiasse teele asus.

Tarbetud saadetised
Terase teine tingimus peale selle, et kantsleriga kohtumisele aega ei kulutataks, oli see, et Farafenni haigla operatsioonituba oleks tema tulekuks korda seatud. Heleda fassaadiga kahekorruseline ja viie korpusega haigla oli valminud ligi kümme aastat tagasi saudide rahastamisel.

Eelmisel missioonil oli ta alles viimasel päeval pääsenud hoone teisele korrusele sealset lõikustuba nägema – ja üllatunud: see oli kasutusel laoruumina. Nagu ka mitu teist arstiruumi.

Kõik need olid täis humanitaarabina saabunud ravimeid ja meditsiiniriistu. Häda oli selles, et enamik ravimeid oli aegunud ja suurem jagu riistu sellised, millega keegi ei oska midagi peale hakata. Mida teha näiteks südamekirurgia instrumentidega, kui terves riigis pole ainsatki kirurgi?

Oma esimesel välismissioonil Ghanas oli Teras kuulnud, et sinna on saabunud suurel hulgal külmikuid. Põhjus pidi seisnema selles, et need on odavam läkitada Aafrikasse kui Euroopas utiliseerida. «Mul on kuri kahtlus, et meditsiinivahenditega tehakse samamoodi,» lausub ta.

Nüüd enam Farafenni haigla teise korruse operatsioonitoas vana kraami ei seisnud. Ent see, nagu ilmnes, oli ka ainus muutus võrreldes aastataguse ajaga. Põhikoormat kannavad seal endiselt Kuuba arstid, kellele omakorda maksab tasu Taiwan – sest pärast 1994. aasta sõjaväelist riigipööret soostus Gambia tunnustama Taiwani. Kuigi Kuuba arstid pidid maailmas levinud arvamuse järgi olema heal tasemel, ei ole Teras veendunud, et sel arvamusel alust on.

Näiteks tuli tal uuesti opereerida nelja kuubalaste lõigatud songa, mille taastekkimisest ei suutnud ta kuidagi aru saada. «Songalõikus on selline, millega võiks ka neljanda aasta resident hakkama saada,» märgib ta. «Raketiteadus see küll pole.» Samuti juhtus ta nägema kahte kuubalaste keisrilõikust: ühel juhul heitsid hinge nii ema kui ka laps, teisel laps. «Mu subjektiivne kogemus Kuuba meditsiinist hiilgav ei ole,» tunnistab Teras, «aga ulatuslikke üldistusi teha ei tahaks.»

Arusaamatu äri
Teras ja tema arstidest kaaslased – lisaks kahele eestlasele kaheksa inglast – elasid kohalikus eliithotellis, kus mõnes toas oli isegi vesi, ja koguni soe. Katusele seatud paaki soojendas päike. Tänava lõpus asus baar Love and Peace, mida Teras võrdleb Kopli liinide kõige hullema puuhoonega, kuhu pimedas ei maksa sisse astuda.

Igal hommikul saabus hotelli ette vana maastur, mis arstid kahe kilomeetri kaugusele tööle sõidutas. Jah, võinuks minna ka jalgsi, ent see tähendanuks teekonda läbi tänavaäärse turu, mis omakorda tähendanuks tont-teab-mille müüjate surve alla sattumist.

Eelmisel missioonil oli üks jõnglane püüdnud Teraselt tolle kingi endale lunida. Küsimusele, milleks talle nii suured jalavarjud, jäi väikemees vastuse võlgu. «Kõik müüvad midagi, aga kes ostab – ei tea,» sõnab Teras. «Mulle jäi arusaamatuks, kust seal raha genereeritakse.»

Detsembris valitses Farafennis päeval ligi 40-kraadine palavus, mida lõikustoas leevendas humanitaarabina saadud konditsioneer. Elektrit jagus päevas kuueks tunniks, kella üheksast kolmeni. Seejärel tuli tööle panna haigla generaator, mis kulutab sada liitrit kütust tunnis. Hämaramal ajal kasutas Teras sõbralt laenatud orienteeruja pealampi.

Juba tükk aega enne Terase meeskonna saabumist rippus haigla seinal plagu, mis teatas kohalikele, et valged arstid tulevad opereerima. Nii mõnigi võttis ette mitmepäevase jalgsirännaku, et vastuvõtule pääseda.

Lõpuks saabus hädalisi rohkem, kui Eesti ja Inglise arstid aidata jaksasid.
Lõikuslauale jäi heitmata kõigil neil, kel oli muu kui songahäda.

Sealhulgas neil, kel vana ultraheliaparaat näitas suurt kõhukoopakasvajat, ja samuti nii mõnelgi lapsel, kes oli auto alla jäänud. Küsimus oli selles, kas parandada võrdlemisi lihtsa songalõikusega võimalikult paljude elukvaliteeti või teha pikk ja raske operatsioon neile, kes järelravi puudulikkuse tõttu tõenäoliselt nagunii kauaks ellu ei jää.

«Seal on looduslik valik kõige ehedamal moel,» tõdeb Teras. «Seal saad aru, et elu hind võib olla suhteliselt väike.»

Kokku jõudis Terase meeskond teha kahe nädalaga 60 lõikust.
Pärast sellist kogemust nagu Gambias, möönab Teras, jõuab eriti hästi kohale, kui hea on elada ja töötada Eestis, ja jõuab kohale, et isegi kui me ei kuulu maailma viie, siis kuulume vähemasti kümne protsendi rikkamate hulka.

Ja see on ka põhjus, lisab Teras, miks ta ei ole arstina Soome või Rootsi tööle läinud. Ega kavatsegi minna.

Elamused kogu eluks
Otsis Jüri Teras üle-eelmisel Gambia-missioonil sõpradega baari, kus õlut juua. Aga riigis, kus 90 protsenti elanikke on moslemid, pole sellist paika kerge leida. Ühtäkki haakis neile tänaval ligi kohalik, kes lubas, et viib nad oma sõbra baari.

Viiski. Sõber tõi garaažist laua ja hakkas õllepudeleid avama, kui tema õue suured väravad, mille ülaserval hargnes okastraat, kinni langesid ning kaks kogukat musta tüüpi selle ees koha sisse võtsid.

«Tegime oma elu kiireimad õlled,» meenutab Teras. «Saime tulema, sest ei lasknud neil eriti oma mõtteid koguda.» Igatahes läks õlu maksma tunduvalt rohkem, kui läinuks turul.

Tolsamal missioonil nägi Teras, kuidas lennuväljalt presidendi paleesse viiva neljarajalise tee kahel rajal kulges kilomeetrite pikkuses maasturite korteež, mille lõpus sõitsid kaks pikendatud kerega Hummerit. Noist viimases istus riigi president. Järsku kostis suur mürtsatus – riigipea Hummeri katuseluugist lendas teele suur kast küpsisepakke. Rahvas jooksis neile tormi.

Järgnenud presidendivalimistel sai president Yahya Jammeh 72 protsenti rahva häältest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles