Tarbijate põhiootuseks on raha jagumine esmavajaduste tarvis
9. jaanuar 2012, 11:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarbija24 kutsus tarbijaid üles kirja panema oma ootusi ja lootusi 2012. aastaks ja sai palju erinevaid vastuseid. Enamik ei soovinudki rohkem, kui et sissetulekust piisaks esmavajaduste katmiseks.
Vastuste seas oli üsna pessimistlikke noote. Näiteks: «Mina isiklikult loodan, et toidukorv odavamaks läheks. Poodi on masendav minna. Kui ostan hügieenitarbeid, siis pean toidu pealt kokku hoidma. Süüagi ei oska enam midagi teha. Olen mõelnud Eestist minema kolida. Arvan, et varsti lähen kah, sest siin ei muutu miski.»
Üks tarbija soovis, et igasugustelt öko-, energiasäästu- ja muudelt mullitoodetelt õhk välja lastaks ning hinnakujundus ei oleks enam usuküsimus.
«Sooviks, et uuel aastal oleksid lõpuks toiduainete hinnad (kohv, liha ja leib) samal tasemel kui enne euro tulekut. Lubati ju, et hindu ei tõsteta. Ka võiksid olla spaa- ja muud tervendavad protseduurid kohalikule Eesti inimesele taskukohased. Keskmine palk võiks olla selline, nagu näiteks Kreekas. Kaua me peame pingutama, et eelarve tasakaalus oleks?» küsis üks üleskutsele vastaja.
Suured põhikulud
Teine lisas palve, et kütuse, gaasi, vee, sooja ja elektri hind enam ei tõuseks. Veel soovis ta inimväärset elu pensionäridele ja lastega peredele, ravijärjekordade kaotamist ja ravimitega spekuleerimise lõpetamist.
Paljud mainisid vajadust anda kodututele kindel peavari ja kõigile lastele õigus saada sooja sööki kõigis lasteasutustes. Sooviti ka lasteaiakohti ja kooli kodu lähedal.
«Alampalga tõus on mõnitamine nende inimeste suhtes, kes teevad ühiskonnale vajalikku tööd. Inimese põhivajadused peavad saama kaetud, kui ta täistööajaga täiskohal töötab,» kirjutas üks vastanuist.
Teine lisas: «Ootan, et üür ja kommunaalid võtaksid palgast väiksema osa. Pole ju normaalne kulutada selleks pool või kaks kolmandikku palgast või pensionist. Meie rahva enamus paraku on sellisteks imetegudeks sunnitud. Eeskätt peaksid langema nende kaupade ja teenuste hinnad, millest ei saa loobuda ka kõige õhema rahakotiga inimene.»
Palju oli neidki, kes kutsusid üles vähem tarbima. Näiteks: «Ootan, et kohtaks rohkem inimesi, kes ostavad ja tarbivad vaid vajaduse järgi. Uued asjad ees ja taga, ei loe, et vana veel töötab. Ära on tüüdanud kõik need nutitelefonid ja suured telekad, mullivannid ja auto-DVDd ning kodukinod.»
Hea töö eest hea palk
Samuti kirjutati mitmel korral, et inimesed peaks hakkama oma töö eest suuremat raha küsima.
«Ma mõtlen korraliku töö, mitte istumise, viilimise, vahtimise ja sotsiaalse töökoha töö eest. Enda eest tuleb seista ja teisi tuleb aidata. Kui meie inimesed ei nõua endale suuremat palka, paremat arstiabi, seaduse kaitset ja muud, siis ei tule need ka kusagilt. Riikides, kus need asjad on olemas, on inimesed põlvkondade kaupa selle eest seisnud, võidelnud, tänavatel olnud, kirju kirjutanud, lobitööd teinud, keeldunud töötamast,» kirjutas üks vastajaist.
«Üks näide: kui ülemus teid kotib ja ei maksa näiteks ületundide eest, siis esitage oma nõudmised kõik töötajad korraga, ühinege, palgake kamba peale jurist, kui vaja. Mitte igaüks omaette, sest ühekaupa on kõiki väga kerge rajalt maha võtta,» lisas ta.