Võõra tehnoloogia kopeerimine pole tingimusteta hea ja odav kopeerijale. Selle kaitsmine võib olla aga lausa kahjulik tehnoloogia omanikule. Tihti on kasulik intellektuaalset omandit jagada ja mis veel üllatavam, kopeerijate jaoks on tark oma «laenamist» piirata.
Standardkäsitluse või juriidilise lähenemise korral on igasugune kopeerimine ja piraatlus otseselt kahjulik, kirjutab Pärnu Konverentside ajaveeb. Majanduslikult on pilt komplitseeritum. Peamine konkurentsieelis on aeg, mille vältel saab müüa parema marginaaliga ja tagasi teenida investeeringud. Teatud mahus intellektuaalomandi (IP) jagamine võib olla tulusam valik, kui selle kaitsmine.
Klassikalise konkurentsi puhul arendavad ettevõtted paralleelselt tehnoloogiat ning seejärel toovad toote turule. Kopeerimise puhul konkureerivat arendusprotsessi ei toimu. Arendajal võib olla kasulik teavet kopeerijatega jagada, selleks et vältida samaaegset tehnoloogiate turule jõudmist. Konkurentsi korral investeeritakse arendusse tervikuna rohkem ning marginaalid on madalamad, ehk tulemus on tõenäoliselt lose-lose. Näiteks võib tuua HD-formaadi «sõja», kus võitjaks jäi blu-ray, mis tarbija seisukohast polnud parim tulemus.
Kopeerija jaoks on küsimus ratsionaalne. Kas ta saab piisavalt infot, et loobuda enda arendustegevusest ning sellega kaasnevast lootusest teenida uue tehnoloogiaga paremat marginaali. Näiteks kui kasum turul on 100 ühikut ja kaks konkurenti investeerivad kumbki 50, siis ei teeni nad raha. Juhul kui kopeerija investeerib 25, siis on võimalik «sõbralikult jagada» 25 ühikut kasumit. Inteli ja AMD konkurentsis loobus Intel ühel hetkel IP jagamisest, mille tulemusena innovatsioonide kasumlikkus vähenes.
Kuid jagada ei saa kõike, kuna siis kaob ära aja eelis. Teisisõnu, esimesel turuletulijal peab olema võimalus saada suurem osa kasumist. Kuid lootus saada kogukasum on riskantne kasiinokülastus. Ning kopeerijad peavad hoiduma liigsest IP laenamisest, kuna vastasel juhul seda enam ei jagata.
Intellektuaalomandi kaitse on veel eraldi teema. Majanduslikult kahjulik on see juhul, kui kaitstakse monopolistlikke kasumeid. Näiteks muusikatööstuse soov küsida CD eest kaks korda rohkem kui maksis LP. See on tarbija lolliks pidamine. Koostöömudelid võivad olla ka majanduslikult tulusamad.