Puuetega inimeste rehabilitatsiooni ja taastusravi korralduse tõttu kulub igal aastal miljoneid eurosid. Asjaosalised teavad seda, aga ega keegi asja parandamiseks midagi ette ka ei võta.
Puudega inimeste raha kaob kui mutiauku
31. jaanuar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Pool või kolmveerand tundi vastan komisjoni ees küsimustele, selle põhjal koostatakse siis paber – nn rehabilitatsiooniplaan – ja kõik see läheb maksma 3000 krooni,» räägib Ülo Käppa, kes vana mehena arvestab veel Eesti kroonides.
Käppa sõnum on lihtne: ta on 78-aastane pensionär ja elus mitut rasket haigust põdenuna on tal õigus riigi raha eest puuetega inimestele pakutavatele rehabilitatsiooniteenustele. Teda paneb aga imestama see, et saamaks viis tundi tasuta massaaži füsioterapeudi juures, peab suure summa (riik maksab) eest kõigepealt pabereid määrima, lisaks juurde ka transpordi ja majutuse kompenseerimine (riik maksab).
Nii tulebki lõpuks välja, et kaks kolmandikku rahast läheb nn ettevalmistustöödele ja ainult kolmandik lõpuks n-ö päris teenusele. Kokku maksis sotsiaalministeerium niimoodi eelmisel aastal 8322 inimesele rehabilitatsiooniplaanide tegemise eest üle kahe miljoni euro ehk keskmiselt 251 eurot inimese/plaani kohta.
«Suur raiskamine, miks ei võiks selle suunamise ära teha minu perearst, kes niikuinii teab minu seisu paremini kui mingi võõrastest koosnev komisjon?» küsib Käppa.
Vaade teiselt poolt on muidugi erinev. «Ka kirurg ei hakka suvalisest kohast lõikama, enne kui ta pole uurinud, analüüsinud ja koostanud raviplaani,» toob paralleeli sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist Marina Runno.
Detail suuremast pildist
Sellest loogikast lähtudes ongi vaja ka puuetega inimestele mõeldud rehabilitatsiooniplaane ning nende koostamiseks sotsiaaltöötajast, taastusarstist, psühholoogist, eripedagoogist ja füsioterapeudist komisjone.
«Põhimõtteliselt on selliste plaanide tegemine vajalik,» kinnitab ka ühe Eesti suurema taastusravihaigla, Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse juhataja Priit Eelmäe. «Tõsi, ma usun, et tihti tehakse seda osas kohtades konveiermeetodil,» lisab ta siiski kriitilise noodi.
Tapa haigla juht Aivar Kuusik on veel konkreetsem: «Kuigi ka meie inimesed koostavad neid rehabilitatsiooniplaane ja saame sellest kasu, olen samas nõus, et selleks kuluv raha on üldisest potist liiga suur.»
Ülekulutamist aitab siin süvendada ka asjaolu, et rehabilitatsiooniplaanid on ajutised. Nii tuleb neid mingi aja tagant uuendada, erinevused on vahel aga ainult komakohtades, kuid 251 eurot tükk ikkagi.
Tegelikult on rehabilitatsiooniplaanid ja nende tegemine aga ainult üks detail suuremast pildist.
«Kui vaatame, kui palju kulutame Eestis raha taastusravile, rehabilitatsioonile ja abivahenditele – ratastoolid jms –, siis summad on kokkuvõttes suured, täiesti lääne tasemel, aga seda raha ei kasutata mõistlikult,» juhib Eelmäe oma kriitika laiemale pinnale.
Ta toob esile ka põhjused: süsteem on jäik, bürokraatlik, palju on dubleerimist. Rehabilitatsioon ja taastusravi ei kuulu otseselt kellegi alla, osa rahast liigub haigekassa, osa sotsiaalkindlustusameti kaudu, osa veel sotsiaalministeeriumi ning maavalitsuste kaudu. Haiglad vihuvad aruandeid täita, nimetavad ühte ja sedasama teenust kord rehabilitatsiooniks, kord jälle taastusraviks – osas riikides ongi need kaks mõistet sünonüümid, Eestis aga mitte.
Raha küsivad haiglad (sisult jälle sama teenuse eest) kord haigekassast, siis jälle sotsiaalkindlustusametist. Tulemuseks on ühelt poolt kvaliteediprobleemid ja teisalt raiskamine.
Süsteem kui puslepilt
Eelmäe toob näite elust enesest. «Mees hüppab vette, murrab kaela, jääb halvatuks. Ta vajab kiiresti abivahendit, aga asi venib,» räägib Haapsalu taastusravihaigla juht. «Ta taotleb abivahendit, arstid hindavad haiglas, siis läheb abivahendifirmasse, seal nemad samuti hindavad, sortimendis vastavat seadet pole, pakume midagi muud, abivahend on käes, aga pole ikka see päris õige...»
Ja see on ainult lihtsustatud skeem, kuidas asjad käivad, kokkuvõttes aga on palju jamamist, palju rahakulutamist, kuid tulemus pole lõpuks ikkagi see, mida vaja.
Süsteemi hädad ei ole asjaosalistele uudiseks.
«Kõik on aru saanud, et see on ajast ja arust. See on ajalooline pärand,» ütleb näiteks Eesti Puuetega Inimeste Koja juht Monika Haukanõmm.
«Süsteem on aja jooksul kokku pandud nagu pusle, üks tükk on tulnud meditsiinist, teine tükk sotsiaaltööst, kolmas tükk... Need aga ei klapi kokku,» lisab ta.
Kokkuvõttes on rehabilitatsioon ja taastusravi nagu lastekodulaps, kellel on küll palju hoolitsejaid, aga puuduvad hoolivad vanemad. Probleemi lahenduste juured ongi selles, et süsteem ei kuulu just nagu kellelegi, keegi ei juhi ega vastuta. Puudusi küll nähakse, kuid paati ka kõigutada ei taheta – raha ju liigub.
Patsiendid, nagu loo alguses nimetatud Ülo Käppa, võivad vahel küll kritiseerida pikkade järjekordade ja paberite täitmisele raisatud raha pärast, aga neilgi on omad ja vahel egoistlikud huvid mängus.
«Pole ju mingi saladus, et rehabilitatsiooni nime all tehakse vahel ka lihtsalt turismi,» ütleb näiteks Eelmäe. «Patsient vajaks mingit konkreetset ravi, aga ise tahab hoopiski kusagil sanatooriumis pikutada, ja komisjon kirjutabki selle välja.»
Kulud 2011. aastal
• Taastusravi 9,3 mln €
• Rehabilitatsioon 5,5 mln €
• Soodustingimustel eraldatavate abivahendite eelarve 6,6 mln €
• Kokku 21,4 mln €
Allikas: sotsiaalministeerium