See on naljakas kurbus, mis peale tuleb, kui elad veidi pikemalt Eestist eemal.
Laura Mallene: välismaa-kurbus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestlanna, kellega ma sügisel Inglismaal elades vahel kokku sain, ütles, et iga kord, kui eestlased kuskil võistlevad ja seda teleris üle kantakse, on ta kindlasti kohal seda jälgimas. Patriootlikkus süveneb iga Eestist eemal oldud kilomeetriga. Kodumaal olles, tunnistas ta, pöörab ta jalgpallile mõnevõrra vähem tähelepanu. Nagu ka Eurovisioonile ja kergejõustiku maailmameistrivõistlustele.
Aga ta on välismaal ning purgi-hernesupp ja Rukkipala on sellisel juhul hindamatu kingitus ning iga eestlasi puudutav võistlus ekraanil tähendab kirglikku kaasaelamisõhtut.
Tõmbasime tollesama eestlannaga sügisel sinimustvalged riided selga, astusime teele kohaliku kõrtsi poole ja vaatasime, kuidas Eesti kaotas, ning siis jälgisime mõnevõrra nördinult iiri DJ-d, kes terve õhtu Iiri edust praalis. Eesti kaotus oli valus. Olin kade iirlaste peale, kes said kodumaa võitu tähistada.
Ja niimoodi, võõrsil elades, oli kerge hakata mõistma neid eestlasi, kes üliinnukalt ja rahvarõivastunult vastlapäevapidusid korraldavad. Asi on – vähemalt suurel määral – koduigatsuses.
Aga juurtesse ei pea kinni jääma. On ka teisi valikuid. Rääkisin veidi ka nende Inglismaal viibivate immigrantidega, kes olid inglise kultuuri omaks võtnud. Uued kombed meeldisid neile ühtäkki rohkemgi kui kodumaised. Jõulupühad paistsid paremate, uhkemate ja säravamate traditsioonidega, ilm soojem ja elu elamisväärsem. Leedulanna, keda kohtasin Birminghami rongijaamas, rääkis oma raskustest ja kogemusest kui millestki, millest loobumine oleks valus. Ta oli end Inglismaal üles töötanud. Ja kuidas jätad selle seljataha?
Tagasi koju minnes valdas neid uue kodumaa igatsus. Sellel on ka hind. Uue kodumaaga adapteerudes andsid nad ära suure tüki vanast kultuurist. Loobuda ei suuda kõik. Vähemalt mitte eriti kiiresti. Iseennast ja uut kodumaad lepitada on keeruline.
Kõige teravamalt kummitab mind see õhtu, mil läksin Iiri pubisse Eesti-Iiri teisest mängust reportaaži tegema. Tahtsin kuulda, millest ja kuidas räägivad iirlased selle mängu ajal. Pealegi igatsesin minagi Eestimaad.
Oli üpris hiline õhtu, ümberringi kõhe pimedus. Kõndisin mitu kilomeetrit, sadas uduvihma ja mu saapad kriuksusid Inglismaa tühjadel, kummaliste tellismajadega ääristatud tänavatel. Külm hakkas. Ajasin kramplikult kaardil sõrmega tänavatpidi järge, ja kõndisin ja kõndisin selles pimeduses – ainult selleks, et avastada, et Iiri pubi on uksed sulgenud.