Wismari haigla psühholoog Milvi Igalaan rääkis omastehooldajate tugigrupi ees esinedes, et kõik inimesed, kes alkoholi tarbivad, on sõltuvusohus, kuid seda ei teadvustata.
Psühholoog: kõik inimesed, kes alkoholi tarbivad, on ohus
21. märts 2012, 17:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keda alkohol ohustab?
Igalaane sõnul kujuneb alkoholisõltuvus meestel tavaliselt välja pikema aja jooksul – mõnel kulub sellest 20 aastat või enamgi. Naiste vastupanuvõime alkoholile on nõrgem ja nemad võivad varem haigestuda.
See, kes seltskonnas viimasena laua taha jooma jääb ja hästi alkoholi kannab, on tegelikult kõige enam ohustatud, rääkis psühholoog. Kes esimesena laua alla kukub, see ei saa palju juua ja temal nii suurt ohtu pole. Ka järgmise päeva pohmell on hea näitaja, sest annab negatiivse signaali. Kel enam pohmelli ei teki, on teel sõltuvuse poole.
Sõltuvuse korral tekitab alkohol tungi, mida inimene ei suuda kontrolli all hoida. Ilma alkoholita on tal paha olla, sest ainevahetus on juba häiritud. Selline inimene ei hooli ka sellest, et lähedastele kannatusi põhjustab, sest tema moraal on alla käinud.
Sõltlaste puhul on üsna tavaline, et nad hakkavad siis, kui alkoholi enam ei saa, halvasti käituma ja ähvardama, lubavad ennast ära tappa. Igalaane hinnangul on enamasti tegu siiski näitlemisega, selleks et oma eesmärki saavutada ehk pudel kätte saada.
Alkohoolikule on iseloomulik ka muude huvide kadumine ja üldine ükskõiksus ümbritseva suhtes. Psühholoogi sõnul lööb pidev alkoholi tarbimine hormoonid sassid, mistõttu naised muutuvad mehelikumaks ja mehed naiselikumaks. «Kas olete näinud joodikute kampasid, seal on kõik ühesugused ja raske vahe teha,» tõi ta näite.
«Kõik inimesed pole võrdsed. Mõni joob iga päev kaks pudelit veini ja ei midagi, teisele tekib sõltuvus kahest õllest nädalast,» rääkis psühholoog. «Suuresti on tegu geneetilise haigusega, aga kes julgeb kinnitada, et meie esivanemate hulgas pole kunagi alkohoolikuid olnud?» küsis ta.
«Jätan maha, kui tahan!»
Alkoholismiga on seotud palju müüte, millest levinuim, et see kõik võib juhtuda teistega, aga mitte minuga, sest mina kontrollin alkoholi ja mitte vastupidi. Sisendatakse endale «Jätan maha, kui tahan!»
Arvatakse ka, et alati on keegi või miski, mis aitab, kui asi väga hulluks läheb. Alkohooliku eelnev sotsiaalne positsioon ja töövõime võib säilida veel kaua ja seetõttu antakse talle mõnda aega ka andeks.
Igalaane sõnul on Wismaris tema stammkundedeks noored ja kenad, alla 30 aasta vanused, hea töökohaga, enamasti lastetud naised. «Nad ei tule sinna mitte selleks, et saada abi alkoholist võõrutamisel, nad soovivad saada ravimeid, selleks et juua nii nagu teised.»
Tegelikult on ravimitööstus hakanudki nuputama ravimeid, mis lubavad sõltlasel juua, ilma et tekiks mõnutunnet või siis piiravad tarvitatava alkoholi kogust.
Alkohoolik on tavaliselt ambivalentne joomise lõpetamise suhtes, mis tähendab, et ta korraga nii tahab kui ei taha seda probleemi lahendada. Tavaliselt tekib tõsine otsus joomine maha jätta siis, kui tervis üles ütleb või tekivad pahandused tööl ja kodus. Igal juhul peab inimene aga endale probleemi teadvustama.
Kuidas abi saab?
Kõige vähem abi saab psühholoogi sõnul loengust ehk sõnalisest mõjutamisest, samuti ei aita ähvardamine. Siiski võiksid lähedased luua liigtarvitaja ümber ühisrindena suhtumise, et meile see ei meeldi, mida sa teed. Raha ei tohiks sellisele inimesele anda.
Alkohol läheb verest välja kolme nädalaga, pärast seda muutuvad alkohoolikud närviliseks või kurvameelseks, nad ei saa enam magada. Wismarisse saabuvadki nad tavaliselt magamatusest kurnatuina.
Praegu toimub alkoholismiravi meil inimeste endi raha eest, haigekassa tasub ainult siis, kui inimene tuuakse haiglasse kiirabiga raske psühhoosi või deliiriumi eluohtlikus seisundis. Ravi maksab 65-75 eurot päev ja enamasti ollakse haiglas seni, kuni raha jätkub.
«Paranemine on pikk protsess, mille puhul tagasilangus on pigem reegel kui erand. Igal juhul ei tohi sõltuvusest vabanenu enam kunagi midagi tarvitada,» hoiatas Igalaan.