Seeder: vorstide osas peaks suveks selguse majja saama
27. märts 2012, 15:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna olid põllumajandusministeeriumis koos mitme eriala spetsialistid - nii eri ametkondade kui tootjate esindajad, et veel kord arutada vorstide klassifitseerimise küsimust.
Põllumajandusministri Helir-Valdor Seederi sõnul on vorstiteema juba mitmendat korda ministeeriumis arutusel mitte seetõttu, et vorstiga Eestis midagi lahti oleks, vaid et selles osas tarbijaile selgus majja lüüa. «Vastupidi, meie lihatooted on väga head ja me ei pea neid häbenema,» kinnitas ta.
Ministeerium on saanud sel teemal väga palju küsimusi ja märkusi. Kuigi reeglid näevad praegugi ette, et tarbijad peavad saama pakendilt infot selle kohta, mida konkreetne vorstitoode sisaldab, siis valitseb selles osas suur segadus. Sageli on teksti palju, kuid see on väikeses kirjas ja kõigilt erinevatelt toodetelt ei jõua seda ükski inimene ära lugeda.
Märgistus peab olema selge ja lihtne, nii et tarbija saaks aru, mis on liha ja mis lihamass ning millised kahjulikud või kahjutud e-ained tootes sisalduvad.
Toiduteadlastest eksperdid on välja pakkunud, et valiku lihtsustamiseks võiks olla vorstid jaotatud klassidesse. Näiteks I sordi või A klassi kaup võiks olla suurema lihasisalduse ja väiksema lisa- ja aseainete sisaldusega.
Tänasel ümarlaual mingit otsust ei sündinud, arvamused olid erinevad ja mõned lausa vastandlikud, rääkis Seeder. Täna otsustati anda asjaosalistele aega omavahel kokku leppida, millise variandiga välja tulla. Toiduliit on tellinud samal teemal ka tarbijauuringu. Uuesti tullakse ühise laua taha aprilli lõpuks. Nii et suve alguseks peaks küsimus otsustatud olema.
Praegu arutusel olevad variandid:
1. Kõik jääb nii nagu on ja asi toimib vabaturumajanduse reegleid järgides.
2. Tootjad saavutavad omavahel vabatahtliku kokkulepe teatud margitoodete, näiteks lastevorsti osas, mis pikka aega Eesti turul olnud.
3. Lepitakse kokku tooteklassides üldiselt. Näiteks et I klassi vorst sisaldab vähemalt 70 protsenti liha ja selles ei ole teatud lisaaineid.
4. Riik kehtestab klassid riikliku märgi või standardina, mille kasutamine on tootjail vabatahtlik.
5. Riik kehtestab kohustuslikud tooteklassid.